Vihkan Sind [Luke Hemmings]

55

Arleen

Muidugi oli Hayley pahane, kui ma meie "tüdrukute õhtu" ootele panin ning Michaeli pärast ära läksin. Pahane on vist vähe öeldud, ta oli ekstreemselt solvunud.

Siiski teadsin, et ta ei ole pika vihaga ning juba järgmine kord kui ma näeme, oleme ära leppinud. Me kumbki ei saanud teineteise peale pikka aega pahased olla.

"Oh, tšau, mida te nii vara kodus teete," üllatusin nähes oma vanemaid köögis istumas ja söömas.

"Me pidime täna vanaonu poja pooltütre sünnipäevale minema. Sa unustasid?" seletas ema.

Mis kuradi vanaonu poja pooltütar? Kes ta üldse on?

"Kas ma pean tulema?" küsisin kerge vingumise noot mu hääles kuulda. Kuigi ma ei suutnud meenutada hetke, kui ema mulle sellest rääkis, oli parem tollest sünnipäevast pääseda.

"Sa ei peagi tulema," vastas isa, "sa ei teagi pooli neid inimesi ning sul oleks lihtsalt igav."

Oh jumal tänatud.

"Okei, millal te lähete?" oli vägagi kergendatud, et ei pidanud mingil järjekordsel täiskasvanute joomingul istuma nii kui nii poleks mulle alkoholi antud.

"Poole tunni pärast hakkame minema," vastas ema, "kuhu sa ise lähed?"

"Kinno," laususin ja hakkasin juba treppide juurde kõndima, lootes pääseda küsimusest, kellega ma sinna lähen. Ma ei taha järjekordse valega vahele jääda, sest ma kohe kindlasti ei saa tõtt rääkida.

"Kellega?" hüüdis ema mulle siiski järgi.

"Hayeyga," vastasin automaatselt juba väga tavapäraseks muutuva valega.

"Okei," hüüdis ema veelkord ja jättis õnneks selle teema.

Minulgi oli vaid pool tundi aega enne kui minema hakkama pidin.

Otsustasin dušši all ära käia, et juuksed puhtaks pesta, kuna eelmine õhtu ei viitsinud ma seda teha ja isegi kui ma Michaeli peale pahane olin, tahtsin hea välja näha. Mis tähendas, et ma pean oma rasvased juuksed puhtaks pesema.

Pea puhtaks küüritud, pidin endale uued riided valima.

Ma ei tahtnud välja näidata, et ma väga palju oleksin vaeva näinud, aga samas mingites kaltsudes ka minna ei tahtnud.

Teksade valik oli lihtne. Mustad lõhkised teksad. Nagu peaaegu alati.

Suutsin lõpuks ka pluusi ära valida, minu ohvriteks jäid must maika ning must-valge flanell.

See stiil hakkas minu puhul juba liiga tavaliseks muutuma, kuid nendes riietes tundsin ennast mugavalt ning mulle ei meeldinud oma mugavus- tsoonist välja tulla.

Järgmine etapp oli meik. Mulle ei meeldi kilode kaupa krohvi kanda, vähem on kindlasti parem.

Seega piirdusin peitepulga, ripsmedušši ja huuleläikega. Minu puhul täiesti tavaline.

"Me hakkame minema!" hüüdis ema ilmselt esikust.

"Okei!" karjusin vastu ning kuulsin kuidas välisuks avanes ja sulgus.

Ilmselt oli ka minul aeg minema hakata, et ma õigeks ajaks kohale jõuaks.

Haarasin voodi pealt oma telefoni ning suundusin alla korrusele.

Haarasin nagist oma jope, lükkasin ketsid jalga ja võtsin jalanõude riiulist majavõtmed.

Lukustasin peale majast väljumist ukse ja suundusin, õnneks lähedal asuvasse, bussipeatusesse.

Mul oleks olnud mõtetu autoga minna, eeldades, et Michael ise on autoga.

Buss ei jäänud õnneks hiljaks ning linnaski ei jäänud see ummikusse, niiet jõudsin paar minutit enne kuut kino juurde.

Läksin rohelisega üle tee ning hakkasin läbi parkla kinohoone juurde kõndima.

Märkasin juba eemalt Michaelit ehitise ees seismas ja maha vaatamas.

Kinno suunduvad inimesed vaatasid kutti tema käes oleva lillekimbu pärast veidi kahtlaselt, kuid minul võttis see südame alt soojaks. Naeratasin tahtmatult, kuid üritasin seda maha suruda. Pidin vähemalt alguseski Mikey peale pahane olla.

Neutraalse näo hoidmine muutus Michaelile lähemale kõndides aina raskemaks. Ta nägi välja nagu kadunud kassipoeg. Pea longus ja näpud närviliselt lillevartega mängimas.

"Hei," laususin Mikey kõrvale jõudes.

Ta pea nõksatas kiiresti minu poole ning ta silmades oli näha kergendust.

"Palun vabandust," see tundus tal tahtmatult üle huulte lipsavalt ning ta punastas kohe peale seda.

Hoidsin oma muiet julmalt tagasi. See oli raske, kuid ma andsin oma parima. Ma ei saanud talle jälle liiga lihtsalt andeks anda, kuigi tegelikult ma teadsin, et teen seda ikkagi.

Michael köhatas enne uuesti rääkima hakkamist.

"Ma tõesti tahan vabandust paluda, ma poleks pidanud nii käituma," vabandas ta.

"Saad sa üldse aru, mida sa valesti tegid?" tahtsin tõesti teada, kas ta vabandab lihtsalt selle pärast, et ma ta peale pahane olen või teab ta, miks ma pahane olen.

"Ma käitusin Luke'ga halvasti," Mikey ei tundunud selles vastuses eriti kindel olevat, kuid see oligi põhjus.

Ma vihkasin, kui Mikey ja Luke minu pärast vaidlesid, ma ei tahtnud olla samasugune probleem nagu Ariana, kes poiste suhted täielikult perse keeras.

Mikey vaatas mulle ettevaatlikult otsa ning ulatas arglikult lilled.

Kuidas ma ka ei üritanud, see soe naeratus, mis minus pulbitses nägi lõpuks päevavalgust.

Michael nähes mu naeratust haaras minu ootamatult kallistusse.

"Palun anna mulle andeks, ma luban, et ma lepin Luke'ga ära," ütles ta, mind veel kõvemini kallistades.

"Ma annan andeks." Tundsin väikest süütorget, et olin jällegi nii lihtsalt talle andeks andnud, kuid Mikeyl tundus oma käitumise pärast tõesti kahju olevat ja vaevalt, et ta mulle valetanud oleks.

"Päriselt?" ta liikus minust natuke eemale ja vaatas mulle säravate silmadega otsa.

Noogutasin, mille peale Michael mind uuesti kallistas.