Vihkan Sind [Luke Hemmings]

29

"Voodoo doll" 5 Seconds Of Summer

Luke

Kohutav peavalu oli esimene, mis kohale jõudis ja mind silmi avama sundis.

Vaatasin toas ringi. See oli paganama tuttav, kuid see polnud minu tuba.

"Kuidas ennast tunned, kallis?" kostus ukse juurest kellegi kõrge hääl.

Keerasin ennast näoga sinna poole ja nägin uksel seismas Arianat.

Mis kurat eile juhtus??

"Mida ma siin teen?"

Ariana naeris edistavalt: "Ma arvasingi, et sa ei mäleta."

Ta jalutas voodi juurde, istus minu kõrvale ning jäi mu juustega mängima.

"Sa tulid öösel minu ukse taha," Ariana kummardus mulle lähemale.

"Ja palusid mind tagasi," sosistas ta mulle kõrva.

Miks kuradi pärast kutid mind ei takistanud?!?!

Oigasin oma purjus rumaluse peale.

"Pea valutab?" muretses Ariana, kuid ma sain liigagi hästi aru, et teda ei huvitanud.

Teda huvitas ainult see, et ta käiks kõige kuulsama kutiga koolis.

Mina, idioot, jäin teda esimesel korral uskuma, et ta tegelikult on ka minust sisse võetud. Ha, lubage naerda. Niipea, kui Jack kohale ilmus, rippus ta temal kaelas.

Ilmselt nüüd, kui Jack oma populaarsust kaotama hakkab, tahab ta mind tagasi.

Või noh, purjus mina tahtis teda tagasi.

Johhaidi, ma ei joo enam kunagi!!

"Kas sa tahad süüa?" ta vähemalt teeskles, et ta hoolib.

"Ei," vastasin ignoreerides oma korisevat kõhtu.

Ükskõik kui tühi mu kõht oleks, Ariana tehtud toit ei läheks mul ikkagi kurgust alla. Ta lihtsalt ei oska süüa teha.

"Ma peaksin koju minema," laususin.

Mu ema oli ennast kindlasti hulluks muretsenud.

"Mh, ära mine veel," vingus Ariana.

"Ma pean," ei andnud ma järgi.

Ta oli harjunud minult kõike kohe ja praegu saama, kuid ma pidin talle seekord vastu tulema.

Jah, ma tean. Ta on mu ümber enda sõrme mässinud.

"Aga helista," palus Ariana mind nukralt vaadates.

Ma teadsin, et see oli teesklus, aga ta suutis ikkagi mind veenda.

"Okei," nõustusin ja tõusin voodist.

Hakkasin välisuksest välja astuma, kui Ariana mind korra näoga enda poole tõmbas ja meie huuled liitis.

Tõmbusin temast eemale ning tüdruku näolt peegeldus pahameel.

"Ma pean tõesti minema," laususin talle ning surusin veel korra kiirustades oma huuled tema omadele.

Astusin kohe peale seda majast välja.

Millega ma jälle hakkama sain?!

Jalutasin pead madalal hoides kodu poole.