Vihkan Sind [Luke Hemmings]

11

Kämpingu uks sulgus valju pauguga, mille tõttu ma üles ärkasin.

"Mis on su probleem, Hemmings?" pomisesin.

"Ainuke, kellel probleeme on, oled sina," nähvas ta mulle vastu.

"Kurat küll, Luke. Mis sul viga on?" tõusin voodis istukile.

"Mis sul viga on?" nähvas kutt uuesti.

"Sa oled võimatu!" hüüatasin, viskasin end voodisse pikali ning tõmbasin teki uuesti peale.

"Sa ka!" sõimas ta vastu ning viskus enda voodisse.

"Ma vihkan sind!" ei suutnud ma siiski sõimamist jätta.

"Mina sind ka!"

Tahtsin veel midagi teravat öelda, kuid otsustasin selle vastu.

-

"Nii, täna on meil plaanis orienteerumine!" teatas õpetaja järgmisel hommikul, kui me kogunemisplatsile jõudsime.

Oigasin.

"Toakaaslased on paaris. Tulge võtke kaart ja kompass," juhendas õpetaja kõrvalolevale lauale osutades.

Lonkisin sinnani ning võtsin vajalikud vahendid.

Luke seisis teises platsi otsas ning erinevalt temast, mind veidi huvitas, mida õpetajal öelda oli.

Lõppkokkuvõttes, ei rääkinud õpetaja mitte midagi mulle vajalikku. Ma lähen lihtsalt kaardi ja kompassi järgi, sest enam ma sinna metsa ära ei taha eksida.

"Kas kõik on valmis?" küsis õpetaja.

Luke hakkas ennast meie poole vedama.

Teised noogutasid, kuid mul polnud muud võimalust, kui kutt ära oodata.

"Läks!" hüüatas õpetaja ning kõik pistsid metsa poole plagama.

Kõik peale minu ja Luke'i muidugi, sest viimane liikus aeglasemini, kui liikumispuudega purupurjus tigu.

"Ja mida sa ootad?" õpetaja märkas, et mina olin ikka veel platsil.

"Luke'i ootan," vastasin ja nõksatasin peaga kuti poole.

"Luke liiguta nüüd oma jalgu, teised ei pea sinu järgi ootama!" hüüdis õpetaja talle.

Luke hakkas veidi kiiremini liikuma ning lõpuks minuni jõudes krahmast ta kaardi ja kompassi enda kätte ning hakkas normaalsemal tempol metsa poole sammuma.

Tema normaalne oli aga minu kiirkõnd või sörk.

"Ja kuhu nüüd kiire?" jooksin talle järgi ja üritasin tema käest vähemalt kaartigi kätte saada.

"Ma tahan selle fucking tsirkuse lõpetada. Ma ei kannata enam hetkegi sinuga koos olla," porises ta.

"Tore, ma jagan su arvamust."

Astusime metsa sisse ning Luke vaatas viimaks ka kaarti.

"Me peame üles leidma viis punkti," teavitas ta.

Nagu ma ei teaks seda.

"Lähme sinna," ta osutas sügavamale metsa.

"Kindel?"

"Lihtsalt ole vait ja järgne mulle!"

Leidsime esimesed kaks punkti suhteliselt kiiresti ning ma olin tõesti terve see aeg vait olnud.

"Kus kuradi kohas see kolmas on?" pobises Luke omaette.

Proovisin üle ta õla kaarti näha, kuid see oli tema pikkuse tõttu võimatu.

"Sinnapoole," pomises ta ning keeras järsult vasakule.

Sõelusime puude vahel korda mööda vasakule ja paremale, mina Luke'le järgnemas nagu pardipoeg.

"Kurat küll," pobises ta juba mitmendat korda ning vaatas kortsus kulmuga kaarti.

"Fuck," ütles ta valjemini ning keeras kaardi teist pidi.

"No persse küll ja sa ei võinud ka midagi öelda!" heitis ta mulle valju häälega ette.

"Mida öelda?"

"Et ma peale teist punkti kaardi tagurpidi kätte võtsin!"

"Ma ei ole kordagi seda kaarti näinudki!" hüüatasin.

"Kuidas ei ole?" kortsutas ta kulmu.

"Kuidas kurat ma seda nägema oleks pidanud, kui sa seda koguaeg enda käes hoidsid!" süüdistasin.

"Sa oleksin võinud lihtsalt tulla ja vaadata seda!"

"Kuidas? Kui sa iga kord mind ära ajad ja sõimad!" karjusin vihastades.

"Ah mine perse," ta kõndis minust eemale.

Vaatasin talle vihaselt järele ning kaalusin metsast välja minemist.

Palju õnne, Arleen, sa ei tea, kust poolt välja saab.

Tõdedes seda kohutavat fakti sörkisin Luke'le järele.

"Tead kuhu me peame minema?" küsisin, kui talle järele jõudsin.

"Jah, sina pead perse minema," irvitas ta.

"Kas sa saaksid viis minutit normaalselt käituda?" oigasin.

"Ei," vastas ta kohe ning tõstis tempot.

"Oota!" hüüdsin talle, kui mu jalg puujuurikatesse kinni jäi.

Ta ei teinud väljagi ning kõndis lihtsalt tuimalt edasi.

"Kurat küll," pomisesin, kui jala kätte sain, kuid kui paelad lahti tulid.

"Kuhu sa jääd?" hüüdis Luke eemalt.

"Oota, kurat võtaks!" hüüdsin talle vastu.

Sidusin kiiresti pealad kinni ning jooksin kutile järele.

Minu liikumist märgates, hakkas ta uuesti edasi kõndima.

"Oota nüüd!" hingeldasin.

"Mida sa muned?" Luke ei peatunud.

"Lihtsalt jää seisma," käskisin.

"Lihtsalt tule," immiteeris ta mind.

"Kurat on nii raske viis sekundit oodata!" hüüdsin pahaselt.

"Jah on."

Surusin hambad kokku ning kiirendasin oma tempot, jõudes lõpuks Luke'ni.

"Sa oled jobu," sõimasin hingeldades.

"Võtan kui komplimenti," irvitas ta.

Lõpuks leidnud kolmanda punkti, jooksime ka kiiresti lähedal asuva neljanda punktini. Õnneks leidsime kiiresti ka viimase viienda punkti ning suundusime tagasi kogunemisplatsile.

"Arleen ja Luke," ütles platsil seisev õpetaja ja kirjutas midagi oma paberitele, "te olite esimesed," teatas ta.

Ulatasime naisele kontroll-lehe ning läksime enda kämpingusse, et lõunasöögini aega parajaks teha.