Vihkan Sind [Luke Hemmings]

40

Luke

Järjekordne nädalavahetus, mille pidin üksinda veetma.

Kuttidega olin ma ikka ja endiselt tülis ning Ariana ütles, et ta ei saa minuga kokku saada. Et tal on vaja kodus asju teha.

Kell oli juba kaks saamas ja mina olin vaid voodis lesinud ning telekat vaadanud.

See olukord oli nii pekkis. Ma pole mitte ühtegi nädalavahetust nii veetnud. Järjekordselt sai kinnitust fakt, et ilma kuttideta olen ma tühi koht. Kui kurb see poleks ka olnud.

Ma olen kogu aeg kooli populaarseim olnud ja siin ma nüüd olen.

Mul viskas see enesehaletsemine üle ja kuigi Ariana oli öelnud, et tal on kodus tegemist, otsustasin tema juurde üllatuskülastuse teha. Veidi aega ta minu jaoks ikka peaks leidma, ma olen ikkagi ta poisssõber.

"Ma lähen välja," hüüdsin emale enne välisuksest välja astumist.

"Oled õigel ajal kodus!" manitses ta.

Pööritasin silmi ja sulgesin ukse vaevumata emale vastama.

Jõudsin Ariana maja ette kümne minutiga, leides sissesõiduteelt ainult ühe auto, mis kindlasti ei kuulunud tema vanematele.

Niikuinii ostsid endale uue auto.

Turtsatasin oma mõtte peale. Tõesti, nad vahetavad autosid tihemini kui mõni inimene oma sokke.

Astusin lihtsalt majja sisse, ma ei näinud põhjust koputada. Kogu oma vaba aja ma veedsingi siin.

"Tšau kallis!" hüüdsin oma jalanõusid ära võttes.

Keegi ei vastanud mulle.

Panin ka jope nagisse ja suundusin üles korrusele Ariana toa poole.

"Jack, lõpeta," kuulsin tüdruku toast tema naeru.

Kortsutasin kulmu.

Mida kuradit Jack siin teeb?

Avasin ukse ilma koputamata.

"MIDA KURADIT?!"

Mõlema pilgud koondusid mulle ning Jack ronis kiiresti Ariana pealt minema, mõlemad tõmbasid endale teki peale, et ma ikka kohe üldse aru ei saaks millega nad tegelesid.

"Luke, mida sa siin teed?" üllatus Ariana.

"Mida TE teete?!"

Ma olin väga lähedal, et ma oleksin vihast lõhkenud.

"Luke see pole nii--" alustas Ariana täpselt nagu eelmine kord.

"Ma ei taha seda kuulda. Meiega on kõik!!" karjusin ja tormasin majast välja.

Istusin autosse ja kihutasin sealt ilma turvavööd kinnitamata minema. Vihapisarad udustasid mu silmanägemist, kuid ma ei peatunud. Hingasin sügavalt sisse ning surusin veelgi rohkem gaasipedaali.

Kuidas ta võib? Ma arvasin, et Ariana armastab mind? Miks ta jälle seda tegi? Miks Jack?!

Ei läinud kaua kuni politsei sireenid mu seljatagant kõlasid.

Heitsin pilgu tahavaate peeglisse ning ma olin sunnitud peatuma. Tõmbasin autoga teeäärde ning kaks politseinikku tormasid niipea autost välja kui see peatus, suundudes kohe minu masina juurde.

Üks politseinikest, kolmnekümnendates mees, koputas mu aknale. Kerisin selle alla, tundes nüüd kohutavat tahtmist nutta.

"Kuhu kiire poiss?" lausus mees karmilt.