Vihkan Sind [Luke Hemmings]

38

Michael

Mul oli endast kahju. Ma olin fucking argpüks.

Michael Clifford, kooli üks kuulsamaid kutte, kes võiks saada ükskõik, mis tüdruku, ei saanud Arleeni välja kutsumisega hakkama.

Ma olen kuradi hale.

Ja siin ma nüüd istun, kooli garderoobis ja ootan, kuni Arleenil tunnid läbi saavad. Ma ütlesin talle, et me lähme jällegi Ashtoni juurde, aga tegelikult polnud Ashi täna koduski.

Ja selles sasipuntras olin ma, sest ma ei suutnud Arleenilt küsida, kas ta minuga välja tuleks. Ma olin tõsiselt alla käinud.

"Hei!"

Tõstsin oma pead ning vaatasin enda ees seisvale tüdrukule otsa.

"Hei Arleen!" tervitasin teda vastu ning tõusin pingilt.

Mõtlesin paaniliselt, kuidas enda nahka päästa.

Ma ei saa nüüd öelda, et 'tead, et tegelikult me ei lähe Ashtoni juurde, sest teda pole kodus'.

Tegelikult ei kõla see nii halv-- unusta ära, Michael!

"Ma rääkisin täna Calumiga ja ta ütles, et teil pole mingit plaani Ashi juurde minna," lausus ta oma jopet selga tõmmates.

"Millal sa Calumiga rääkisid?" küsisin reageerimata Arleeni lause tegelikule mõttele.

"Meil on füüsika koos," vastas tüdruk.

Jama, et mul temaga ühtegi tundi koos polnud.

"Calum ütles ka, et Ashi pole täna koduski," jätkas Arleen oma juttu ja kergitas minu poole kulmu.

"Noh, meil oli alguses plaan ja kui ma sinult küsisin siis ma veel ei teadnud, et Ashtonil teised plaanid tekkisid," mõtlesin välja mingi vale, mida ma loodsin, et Arleen uskuma jääb.

"Aga tegelikult?" päris ta siiski, saades aru mu haledast katsest valetada.

Mis sul viga on, Michael, sa pole kunagi ühegi valega vahele jäänud.

"Eehh--" muutusin närviliseks. Sügasin oma kukalt üritades millegagi lagedale tulla, mis mu sellest jamast välja tooks.

Mu käed higistasid ning mu pea oli mõtetest tühi.

Michael Clifford oli ametlikult mõttelage. Ja seda polnud kunagi varem juhtunud.

"Okei, tegelikult ma mõtlesin sinuga kuskile välja minna," olin sunnitud ütlema.

"Sa oleksid võinud siis seda kohe öelda," naeris tüdruk ning hakkas koolist välja kõndima.

Ohkasin kergendunult ning järgnesin Arleenile

"Mu auto on seal pool," näitasin käega parkla tahanurga poole.

Ta noogutas ning asus sinna kõndima.

Istusin masinasse ja sama tegi ka Arleen, kinnitasime oma turvavööd ning oma käivitasin auto.

"Kuhu me lähme?" päris tüdruk, kui olime kooliparklast välja sõitnud.

"Ühte kohvikusse," vastasin lihtsalt.

'See on saladus' on liiga kliššee ja ma vihkan neid.

Ülejäänud sõit möödus vaikuses. Õnneks polnud see väga ebamugav ja mulle tegelikult ei meeldigi, kui keegi minuga räägib, kui roolis olen. Ma ei suuda mitmele asjale korraga keskenduda.

Jõudsime viimaks kohale. Tõmbasin autol käsipiduri peale, keerasin süüte välja ja lahkusin autost.

Nüüd lõi mulle jällegi närv sisse.

Kas ma peaksin Arleenile autoukse avama?

Kas ta avab selle ise?

Äkki ma jätan lolli mulje?

Või äkki on ebaviisakas talle mitte ust avada?

Kas ta ootab, et ma talle ukse lahti teeksin?

Need küsimused ajasid mind hulluks ja tuletasid meelde, miks ma kunagi kedagi välja ei kutsu.

"Lähme?" äratas mind mu mõtetest Arleeni hääl.

Pöörasin pea kiiresti sinna poole.

"Ee, jah, muidugi," laususin kiiresti.

Michael, sa oled fucking idioot!!

Kõndisime kohvikuni ning seekord ei jäänud ma mõtlema, vaid hoidsin Arleenile ust lahti. Ta tänas mind vaikselt ja astus sooja, kohvilõhnalisse ruumi.

Valisime laua ning istusime sinna. Peagi ilmus kohale ka ettekandja, kes meile menüüd ulatas.

"Kas võin juba kohe praegu teile midagi tuua?" küsis ta.

"Must kohv rohke suhkruga palun," esitasin oma tellimuse ning naine kirjutas selle märkmikusse üles, jäädes siis Arleenile otsa vaatama.

"Üks cappuccino palun," ka selle kirjutas ettekandja oma märkmikusse üles ning lahkus siis laua juurest.