Vihkan Sind [Luke Hemmings]

15

"Pane särk selga," käskisin uuesti.

"Häirib see sind?" muigas Luke ning astus mulle veelgi lähemale.

"Ei," vastasin ning astusin sammu tagasi, et mitte temaga kokku puutuda.

"Hmm?" Luke jätkas minule lähenemist ja mina taganemist.

Vaatasin talle kulmu kortsutades otsa, kuid tema vastas mulle ainult kavala muigega.

Mu kulmukortsutus süvenes, kui ma seljaga vastu seina olin surutud ning Luke minu vastu astus. Meie kehad puutusid kokku ja ma ei saanud enam aru, mida ma tundsin. Ühelt poolt see meeldis mulle, teisalt oleksin ma tahtnud Luke'i endast eemale lükata ja talle mööda nägu virutada.

Ootasin tema poolt juba mingit lolli kommentaari, kuid kui ma üllatusin talle näkku vaadates ja leides, et ta näol ei olnudki seda kurikuulsat muiet.

Luke nägu oli unistav ja mittemidagi ütlev. Ta tõi oma käe minu näo juurde, lükkas juuksed mu kõrva taha.

Ta hakkas mulle oma näoga lähemale tulema. Ma ei suutnud, või ei tahtnud, ma ei saanud ise ka aru, teda eemale lükata. Tõin endale vabanduseks, et Luke seisis mul tee peal ees ja ma ei saanud teda ära lükata, kuigi teadsin, et ma oleksin seda suutnud.

"Hei, Arl-- oookei," Hayley sadas meie kämpingu uksest sisse, samal hetkel, kui Luke'i huuled minu omi riivasid.

Me mõlemad oleksime justkui kusikilt transist välja tulnud. Luke tõmbus kiiresti minust eemale ning vaatas segaduses pilguga ukse poole. Nähes seal Hayley'd muutus ta pilk tagasi külmaks, ta kõndis oma voodini ning haaras sealt pluusi ja kapist mustad teksad, pannes esimese hetk enne uksest väljumist selga.

"Või nii," muigas Hay ning kõndis minuni, "mis teil siin siis toimub ka?"

Istusin oma voodile ja hõõrusin oma nägu, süda siiani peksmas.

"Kuule, sul mingit kuiva kampsunit ei ole?"

Ulatasin Hayley'le enda ühe kampsunitest.

"Noh, mis teil Luke'ga siis on?" jätkas Hayley seda teemat.

"See on nii pekkis," laususin, "see oli pehmelt öeldud," lisasin.

"Te suudlete teist kord 24 tunni jooksul. Midagi on teoksil," kahtlustas tüdruk.

"Ma ei tea, mis on teoksil," ohkasin, "aga võib-olla on nii nagu tema ütles," pakkusin.

"Mis ta ütles?" uudishimutses Hay.

"Et ta on lihtsalt kutt."

Hayley kortsutas kulmu.

"Eile," alustasin, "kui ma tuppa tulin, siis ma arvasin, et Luke niipea ikka ei tule ja ma panin selga lihtsalt pika särgi, aga, noh, kurat. Ja siis ma panin mingid lühkarid jalga ja ta ütles, et see häirib teda ja, et--"

"Oota sa aj--"

"Ole vait!" käskisin enne, kui ta jõudis oma lauset lõpetada, "ja päev või paar enne seda ütles ta, et mu keha on nagu anoreksikust rebasel."

"Jap, nüüd on kindel. Sa meeldid talle," järeldas tüdruk.

"Ei!" vaidlesin.

"Kuule, oled sa pime või loll?"

"Ma ei meeldi talle!" hüüatasin.

"Miks sa nii kettasse lähed?"

Jäin vait ning toetasin pea kätele.

"Ta meeldib sulle ka, jah," Hayley müksas mind.

"Ma ei tea," ohkasin, "ma ei tea, mida ma tunnen. Ma tahan lihtsalt, et see laager läbi saaks ja kõik jälle normaalne oleks. See laager on asjad nii raskeks muutnud."