Vihkan Sind [Luke Hemmings]

23

Peale kohviku juhtumit...

Noh, ei saa öelda, et asjad väga muutusid.

Või, noh.

Kõik on nii palju muutunud, et ma ei saa enam aru, kas asjad on endised või mitte.

Mina ja Luke saame enam-vähem läbi. Ta küll norib ja lihtsalt heast peast minuga rääkima ei hakka, kuid enam ei taha me üksteist igal võimalusel maha lüüa.

Ja ta õpetab mulle siiani matemaatikat...

"Sorry, Calumi juures läks kauem," vabandas Luke, ilmudes pool tundi kokkulepitud ajast hiljem minu maja ukse taha.

Lasin ta sõnatult sisse ning ootasin kuni ta oma jope ja jalanõud ära võtab.

"Mis sa muruniiduki alla jäid või?" kortsutasin kulmu, nähes kuti särki, mis oli selja pealt peaaegu, et täiesti lõhki rebitud.

"Ei," muigas Luke ning tõmbas kätega läbi oma juuste, mis igas võimalikus suunas turritasid.

Aga ma valetaks, kui ütleks, et ta ei näe hot välja.

"Maa kutsub Arleeni," kuti huulil oli ikkagi see tema kurikuulus muie.

Keerasin talle järsult selja, et Luke ei märkaks mu piinlikusest punaseid põski.

Kõndisin trepist üles, teades, et Luke mulle järgneb.

"Mu--" keerasin just enne tuppa astumist näoga Luke poole ning mul jäi hing kinni.

Ta oli kindlasti mulle liiga lähedal.

"Mis?" küsis ta, nägu minu omast ainult mõne sentimeetri kaugusel.

Luke soe hingeõhk paitas mu nägu ning ta lõhnaõli mattis mu endasse.

Suutsin õnneks enne transist välja tulla, kui midagi oleks juhtunud.

Köhatasin.

"Mu tuba võib veidi segamini olla," vabandasin ja pöörasin kiiresti ringi, avasin ukse ja astusin tuppa.

"See on sassis või," mühatas ta omaette naerdes.

Istusin juba laua taha ning võtsin õpiku ja vihiku välja.

Luke kolistas mu selja taga tooliga, tõmmates selle lõpuks samuti laua äärde.

Ta lükkas tooli mulle kahtlaselt lähedale, meie põlved peaaegu laua alla kokku puutumas.

"Nii, millega me siis täna tegeleme?" küsis kutt ning pani oma käe mu reiele.

"Matemaatikaga endiselt," kortsutasin tema poole kulmu ning lükkasin ta käe ära.

"Kindel?" küsis Luke, tema huuled mu kõrva riivates.

"Mida sa teed?" lükkasin ennast tooliga temast eemale.

Luke ainult muigas omaette ja tõmbas õpiku rohkem enda juurde. Ta lehitses raamatut jäädes lõpuks mingi ülesande juurde pidama.

"Noh, lahenda see ära," kutt lükkas õpikut minu poole.

Võtsin riiulist oma vihiku ja tõmbasin raamatu rohkem enda juurde. Luke nihkus uuesti oma tooliga minu poole.

"Mida sa teed?" küsisin uuesti ja liikusin temast eemale.

"Ma pean nägema, kuidas sa seda lahendad," selgitas Luke ja tuli oma tooliga ikka mulle külje alla.

Jätsin ka tema eest ära liikumise, sest ma olekin muidu varsti põrandal kirjutama pidanud.

"Siit läheb valeks," märkis Luke, kui ma tehtega pool peal olin.

Kontrollisin tehet üle ja leides sealt vea, parandasin selle. Jätkasin ülesande lahendamist.

"Tubli, õige vastus," kiitis ta, kui ülesande lõpetatud sain.

"Jumal tänatud," pomisesin omaette.

"Jumalaga siin küll pistmist ei ole," muigas Luke.

Pööritasin tema poole silmi ning tõusin toolilt. Astusin paari sammuga akna juurde, et see lahti teha, sest toas oli umbseks läinud ja kuna siia oli terve päev päike sisse paistnud, oli ka toas palav.

"Kui sa jumala all just mind ei mõtle," ehmusin Luke' järsu ilmumise peale minu selja taha.

Tahtsin tema eest ära astuda, kuid Luke põimis oma käed ümber mu piha, tõmmates mind tema vastu tagasi. Luke toetas oma pea mu õlale ja pomises midagi vastu mu kaela.

"Lase mind lahti!" käskisin, lootes kõlada ähvardavalt, mis ilmselt ei toiminud, sest Luke ainult naeris.

"Miks ma peaksin?" ta huuled riivasid pidevalt mu kaela saates mööda mu selgroogu külmavärinaid.

"Sest ma ütlen nii!" ütlesin valjemalt, arvates, et see peidab mu väriseva hääle.

"Ära eita, sulle meeldib see," tundsin, kuidas ta mu kaela vastas muigab.

"Ära tee ennatlikke järeldusi," ajasin tagasi.

"Babe, sa värised," muigas ta edasi.

Ma teadsin, et ma värisesin ja ma tegin kõik mis suutsin, et seda varjata. Kuid ma ei suutnud mööda vaadata faktist, et Luke lause peale tekkisid korra mu kõhtu liblikad. Kuid ma surusin selle tunde alla.

"Sest ma olen sinu peale vihane," laususin.

"Me mõlemad teame, et see nii ei ole," Luke ei tundundki seda teemat lõpetavat.

"Lase mind lahti, et ma saaksin sulle pikki nägu virutada!" olin jällegi vihaseks saamas.

Mida kuradit ta endast arvab?

"See eriti ei motiveeri," pomises ta vastu mu kaela.

Jällegi jooksid mööda mu selgroogu külmavärinad ja süda hakkas uuesti peksma.

"Lihtsalt lase mind lahti," ohkasin, ollest tüdinud tema peale karjumisest.

Aitab küll tema peale närvirakkude kulutamisest.

"Hmm... Miks ma peaksin?" 

Kangutasin ta käed enda ümbert lahti ja lipsasin kiiresti ta haardest välja.

"Mine ära!" käskisin.

"Miks?" lähenes ta uuesti mulle, kaval muie näole kleebitud.

"Sest ma ütlen nii!"

"Aga, kui mind ei koti, mida sa ütled?" kergitas ta minu poole kulmu ning astus mulle ikka lähemale.

Vaatasin tema poole üllatunud silmadega.

Mida kuradit ta endast arvab??

Olin surutud vastu aknalauda, Luke mulle ikka lähenedes. Lõpuks seisis ta minu vastas, kuti pilk pidevalt minu silmadest kuskile mujale uitamas.

Järgmisel hetkel olin ma aknalaual, Luke' käed mu puusadel ning ta huuled minu omadel.

Kõik juhtus liiga äkki, pannes mind üllatusest õhku ahmima, mida Luke enda kasuks ära kasutas. Ma ei saanud selles suudlusest enam keelduda, kui Luke end peale surus. Ta ei lihtalt ei jätnud mulle muud võimalust kui sellega nõustuda.

Kaotasin peagi ka ennast suudlusesse ega mõelnud enam rationaalselt.

Varsti oli Luke särk tema seljast kadunud ning minu käed tema juustes. Kuti mõlemad käed olid mu särgi all ja tõmbasid mind seljast rohkem tema poole.

"Sorry, mul on vaja se--" lendas uks äkki lahti.

Tulime mõlemad Luke'ga samal hetkel tagasi reaalsusesse ning vaatasime ukse poole, kus seisis ammuli suuga ja üllatunud ilmega Hayley.

Võtsin oma jalad kiiresti Luke' ümbert ära ning lükkasin ka tema käed enda selja pealt minema.

Ma võisin kihla vedada, et meie mõlema näod olid punasemad kui see võimalik oleks olnud.

Luke võttis maast oma särgi ning pani selle selga kiirustades Hayley'st mööda ja majast välja.

"Arleen," sai Hay lõpuks sõna suust, "mis kurat see oli?"