Vihkan Sind [Luke Hemmings]

70

Arleen

"Tšau!" Nägin koolis esimesena Luke'i, kes seisis minu kapi kõrval ja kirjutas midagi oma telefonis.

"Tšau!" tervitas ta vastu ning pani telefoni teksade taskusse.

"Noh, ennustused matemaatika kontrolltööks?" küsisin naljatledes ning otsisin oma kapist patsikummi, et oma lühikesed juuksed kinni panna.

"Mina saan hakkama, ma muretsen sinu pärast," naeris Luke vastu. Minust oli ka loll küsida, et kas ta mataga hakkama saab. Kahtlane oleks, kui ta ei saaks.

"Aitad mind?" küsisin. Abi läheb mul kindlalt vaja, sest ükskõik, mida ma ka töösse ei kirjutanud, oli see mul alati kolm. Oleks tahtnud vahelduseks kasvõi nelja miinuse saada.

"Ma vaatan, mis teha annab," lubas kutt muiates.

Jalutasime matemaatika klassi poole ja iga sammuga tekkis mul suurem tahtmine aknast alla hüpata. Ainult, et keegi tarkpea oli akendelt lingid eest võtnud. Kooli mainet arvesse võttes, oli see ilmselt mõistlik tegu. Jama oleks ka, kui õpilased akendest alla hüppama hakkaksid.

"Mis sa täna peale kooli teed?" päris Luke äkki enne klassi astumist.

"Lähen koju magama," muigasin. "Mis siis?"

"Ma mõtlesin, et äkki sa tahad minuga välja sööma tulla?" pakkus Luke veidi aralt ja kõhklevalt.

"Ikka, miks mitte," nõustusin. 

"Oh," oli Luke korra üllatunud, kuid ta toibus sellest kiiresti. "Ma siis võtan su kella neljast peale?" 

"Sobib," noogutasin ning me otsisime klassis oma kohad üles. 

Õnneks olid meie kohad lähestikku niiet Luke'il ei oleks olnud väga keeruline mind aidada. Kui ainult see õpetaja klassis ringi ei kõnniks.

"Pst, Luke!" sosistasin nii vaikselt kui võimalik.

"Mhm," vastas kutt näitamaks, et ma olen ta tähelepanu saanud.

"Kolmanda tehte vastus." Jälgisin koguaeg pilguga hetkel lauataga istuvat õpetajat. Mul polnud vaja, et ta mind läbi kukutaks.

Luke ohkas sügavalt sisse ning rebis oma vihiku äärest tüki, et vastus sinna kirjutada. Kutt jälgis samuti, et õpetaja meid tähele ei paneks ning asetas paberitüki kiirelt minu lauanurgale. 

"Mida kuradit?" pomisesin, kui nägin Luke'i vastust. "Kuidas sa said selle?" küsisin veidi valjemalt.

Luke ohkas veelkord ning rebis veel teisegi tüki oma vihikust, et arvutuskäik sinna kirjutada. Ka selle suutis ta probleemideta minu lauale libistada.

"Aaa," ütlesin omaette, kui oma vea üles leidsin.

--

"Tšau!" Panin parasjagu oma õpikuid kappi, kui Luke minu kõrvale ilmus.

"Tšau!" tervitasin vastu. "Kuule, sorry, et ma sind matas nii palju segasin," vabandasin.

"Ei ole midagi," ütles Luke nagu poleks see tähtis. Võib-olla temale polnudki, aga mulle tuli iga hinne üle kolme kasuks.

"Aitäh ikkagi," laususin ning lõin kapiukse kinni.

"Ma võin sulle uuesti matemaatikat õpetama hakata, kui sa tahad," pakkus poiss.

"See tuleks kasuks küll," nõustusin. Vaatasin oma telefonist kella ja avastasin, et see on juba kolm. "Kuule, ma peaks koju minema, kui sa tahad ikka kella neljast välja minna," ütlesin.

"Sul on tund vaba aega, kuhu kiire?" naeris kutt.

Mul on vaja juuksed pesta, riided valida, meik teha... või tähendab, et khm, ema aidata. Mul on ema vaja aidata.

"Mu ema tahtis, et ma teda veidi aitaks," luiskasin punaste põskede saatel.

"Aa okei," jäi Luke seda uskuma.

"Aga ma lendan siis," ütlesin ning kallistasin kutti enne minema hakkamist.

"Näeme varsti," hüüdis ta mulle järgi.

Koju jõudnud, käisin kiirelt dušši all. 

"Kuhu sul nii kiire?" päris ema, kui ma vannitoast välja tormasin.

"Ma lähen Luke'iga välja," vastasin enne, kui ma oma lause läbi mõelda jõudsin.

"Hemmingsiga?" tahtis mu ema täpsustust. 

"Umm jah," laususin.

"Nii, et te olete siis ikkagi suhtes," mõtles mu ema valju häälega.

"Mida?" ehmusin. "Ei!"

"Ära muretse, ma pole pahane," kinnitas ema mulle.

"Me pole suhtes! Mida? Ei, me oleme sõbrad!" vaidlesin.

"Sõbrad? Noh, vaatame veel seda," muigas mu alateadvus.

Ja jälle räägin ma iseendaga... Tore.

"Kindel?" muigas ka mu ema.

"Jah. Jäta nüüd mind palun rahule," porisesin ning kiirustasin enda tuppa.

--

"Arleen, Luke on siin!" hüüdis ema alumiselt korruselt.

"Mida? Juba?" pomisesin omaette.

Ütleme nii, et kogu mu riidekapi sisu oli voodi peale laiale laotatud ja ma ise seisin dressides ja t-särgis selle hunniku ees.

See on nii klišee: tüdruk ei leia riideid, et kutiga välja minna. Pööritasin enda käitumise peale silmi ning valisin viimaks kiiruga mustad teksad ja vähe esinduslikuma pluusi.

Ma olin plaaninud endale ka meiki teha, aga ajapuuduse tõttu seda ei juhtunud. 

Tormasin siis viimaks alla ning nägin Luke'i esikus seismas. Mu ema rääkis talle midagi ning iga lausutud sõnaga muutus poiss näost punakamaks.

No tore, nüüd hirmutab mu ema Luke'i sootuks ära.

"Tšau!" ütlesin, kui neile lähemale jõudsin. Luke'i näole valgus mind nähes kergendus.

"Tšau!" vastas ta mulle ning naeratas.

"Okei, ma lasen teil nüüd minna ja Luke ära unusta, mida ma sulle rääkisin," lausus mu ema, muigas ning lahkus esikust.

"Mis ta sulle siis ka rääkis?" pärisin jalanõusid jalga pannes.

"Ei midagi erilist," vastas kutt õhetavate põskedega.

Muigasin tema käitumise peale ning võtsin nägist jope.

"Kas lähme?" pärisin.

"Lähme," nõustus Luke.

***

Väike soojendus enne eesti keele olümpiaadi.

*teeb ära kõik võimalikud õigekirja ja grammatika vead*

Somebody08