Vihkan Sind [Luke Hemmings]

51

Kuna teisaldatud auto oligi Michaeli, oli mu ema sunnitud meid mõlemaid kooli sõidutama.

Ja see sõit oli äärmiselt piinlik.

Michaeli nägu ja kõrvad olid kogu sõidu punased ja eks ma ise olin täpselt samasugune.

Mu ema isegi ei üritanud meiega vestlust alustada. Auto õhkkond oli ebamugavusest niigi paks ning ema tegi ilmselt sealt omad järeldused.

Aga olgem ausad, kui mul oleks tütar ja ma leiaks ta ühel hommikul mingi kutiga voodist, kahtlustaks ma täpselt sama mida mu ema praegu.

Tee koolini tundus tavapärasest pikem, kuid kui me lõpuks kohale jõudsime, ütlesin kiiresti enne autost välja astumist tšau ning Michael pomises mingi ebamäärase head aega ja me kõndisime pilgud maas kiiresti kooli poole.

Kiirustasime mõlemad oma kappide juurde, et oma õpikud enne tundide algust kätte saada.

"Walk of shame, huh?"

Ehmusin, kui Hayley äkki mu kõrvale ilmus.

"Ei, mida sa ajad?" kortsutasin tema poole kulmu.

"Arvad, et ma ei näinud, kui te Michaeliga su ema autost nagu peksa saanud kassipojad välja tulite. Noh, millele su ema siis peale sattus?" naeris Hay.

"Ole vait," pomisesin talle, lüües oma kapi kinni ning tüdrukust mööda kiirustades.

"Sa oled ikka päris sitas tujus," kuulsin väga hästi muiet Hayley hääles, kui ta mulle järele kiirustas.

"Hea tähelepanek," pööritasin silmi.

"Okei, aga tõsiselt, mis toimub?" istusime Hayga klassis oma kohtadele.

"Saan ma pärast sinu juurde tulla?" küsisin, koju ma kindlasti minna ei tahtnud.

"Ikka, me pole nii kaua peale kooli kokku saanud," nõustus tüdruk koheselt.

"Jap, asjad on läinud väga segaseks ja kõik on toimunud nii kiiresti," ohkasin vaikselt ning toetasin pea kätele.

"Seda ütled sina? Kamoon, viimane kord teadsin ma, et sa vihkasid Luke ja kõike temaga seoduvat," turtsatas Hay.

"Luke'i vihkan siiani, aga ta sõpru enam mitte."

"Seda olen tähele pannud jah, tundub, et ühega neist oled isegi voodisse roninud," Hayley suutis vaevalt selle lause lõpetada enne kui ta naerma puhkes.

"Ole vait, see ei ole nii!" sisistasin talle ning lõin tüdrukut vastu õlga. Ta rääkis liialt valju häälega.

Minu keelamine teda ei mõjutanud ning Hay jätkas naermist kuni klassi sisenenud õpetaja talle sellekohase märkuse tegi.

--

Seisime Hayleyga söökla järjekorras. Õnneks oli meil veel ainult üks tund, sest teised kaks õpetajat olid haiged.

Saime oma toidu kätte ning vaatasime sööklas ringi, kuhu istuda, kuna meie tavapärane koht oli jällegi hõivatud.

Vaatasin korra Michaeli, Calumi ja Luke laua poole, kus kõik need kolm poissi ka istusid. Mikey ei tundunud selle olukorraga väga rahul olevat, kuid vähemalt suudab ta nüüd Luke'ga normaalselt läbi saada.

Calum märkas meid eksinult keset sööklat seismas ning viipas käega enda poole.

"Lähme," kutsus Hayley juba nende poole minema hakates.

Ohkasin ja järgnesin tüdrukule. Ma küll ei teadnud, kuidas me kavatsesime kahekesi ühele toolile istuda, aga no jah.

"Tšau!" tervitasin kõiki.

Luke ja Calum tervitasid mind vastu. Luke keskendus uuesti söömisele, samal ajal kui Cal mulle muiates otsa vaatas.

Michael ei suutnud mulle ilma punastamata otsa vaata nii, et ta pilk ei tõusnud oma taldrikust. Ka mina ei suutnud oma vereringet kontrolli all hoida ning minu põsedki värvusid punaseks.

"Jäätegi seisma siia või?" mõnitas Calum.

Hay võttis selle peale kiiresti vabal toolil istet.

"Kuhu ma istuma peaksin?" küsisin vastu.

"Michaeli süles on täitsa palju vaba ruumi," muigas Hay minu üle.

Mikey ütles midagi omaette ning tõmbas näppudega läbi oma juuste.

"Idioodid," pomisesin vaikselt.

"Istu maha nüüd," irvitas Cal.

"Vahetpole, Arleen. Tule istu," Michael pööritas silmi ning lükkas ennast veidi tooliga lauast eemale.

Sammusin kahtlevalt Michaeli juurde, panin oma kandiku lauale ja istusin talle sülle.

Calum hakkas kohe peale seda koos Hayley'ga naerma ja huilgama.

Mikey pani enda käed ümber minu piha, peitis oma näo mu juustesse ja mina katsin oma näo lihtsalt enda kätega.

"Nüüd tunnete piinlikust jah? Siis ei olnud piinlik kui Arleeni ema teile peale sattus?" irvitas Hay.

"See ei olnud nii!" vaidlesin.

"Mis siit kõik nüüd välja tuleb?" naeris Calum.

"Ole vait, Calum," käskis Michael oma pead mu juustest tõstes.

"Ma ei saa aru, Luke, mis sul viga on. See on ju naljakas," pöördus Calum teise kuti poole, kes tundis ennast ilmselt väga ebamugavalt. Mitte, et see mind oleks kottinud.

Tundus, et Cal luges midagi Luke pilgust välja, mis pani kuti vaikima ja piinlikult köhatama.

Tundus, et lõpuks oldi meid Mikey rahule jäetud ja ma võtsin oma kandikult taldriku ning kahvli ja asusin sööma.