Vihkan Sind [Luke Hemmings]

5

"Sa tead, mis juhtus?" küsis Hayley, kui me lõpuks majast välja saime.

"Ariana oldavat Jackiga Luke'le vahele jäänud," muigasin.

"Kust sa seda veel kuulsid?" kortsutas tüdruk kulmu.

"Kaks tüdrukut mu selja tagant olevat kuulnud seda kuskilt," vastasin.

Ka Hayley muigas.

"Well, paras sellele Hemmingsile," laususin.

"Sa oled õel," naeris Hay.

"Ma tean," muigasin.

"Tahad täna ööseks minu juurde tulla? Mul pole kedagi kodus ja ma ei viitsi üksi passida," viis Hayley teema kõrvale.

"Jaa ikka, milles küsimus," nõustusin koheselt.

Mu vanemad arvestasid nii kui nii sellega, et ma veedan öö Hayley juures ja tulen alles hommikul tagasi.

--

"Hei, ma tagasi!" astusin järgmisel hommikul majja.

"Hei!" tervitasid mind vanemate hääled köögist.

Läksin ka ise kööki ja märkasin laua ääres istuvat, väga mures Lizi.

"Mis toimub?" küsisin külmkapist vett võttes.

"Luke pole oma toast kordagi välja tulnud ja ta keeldub kõigiga rääkimast," kurtis Liz.

"Ja?" õhutasin teda edasi rääkima ning lonksasin vett.

"Ta sõbrad ei saanud teda rääkima ja ma mõtlesin, et äkki ta sinuga räägib," naine vaatas paluvalt mulle otsa.

"Ma ei usu," vastasin ning võtsin klaasist uuesti lonksu vett.

"Te olete ju sõbrad?"

"Jah, aga kui juba ta teises sõbrad teda rääkima ei saanud, siis pole mul lootustki, pealegi me pole nii lähedased, et teineteisele oma muresid kurdaksime," vastasin peaaegu ausalt.

"Aga proovi. Palun!"

Liz on tore naine. Ma ei saanud aru, kuidas saab nii toredal inimesel olla selline poeg. Ma ei tahtnud, et ta muretseks.

"No olgu, aga ma ikka ei usu, et ta minuga räägib," nõustusin ohates.

Kahekümne minuti pärast olin ma Luke toa ukse taga, valmis koputama.

Liz jäi alla korrusele elutuppa ja nii vist oligi parem.

Hingasin sügavalt sisse ning koputasin.

"Mine ära," ütles nukker Luke hääl toast.

"Meeleldi läheks, aga su ema loodab minu peale," laususin.

"Mida sa siin teed?" Luke hääl muutus jällegi kalgiks.

"Su ema palus mind."

"Öelnud ei."

"Tead, sina võid sitapea olla, aga Liz on lahke ja tore inimene ning ma ei tahaks teda kurvastada, nii et ma ei liigu siit kuhugi seni kuni sa siit toast väljud!"

Luke oiatas ning ma olin kindel, et ta pööritas silmi.

"Mis üldsegi juhtus eile?" küsisin.

"See pole sinu asi," nähvas ta.

"Sorry, ma üritasin vestlust arendada."

Koridoris valitses vaikus.

"Tuled toast välja või ei, mul pole tervet päeva aega siin passida," ütlesin tüdinud häälega.