Vihkan Sind [Luke Hemmings]

44

Michael

Küll on Luke'l ikka jultumust. Kõigepealt käitub meiega nagu me poleks keegid ja siis tuleb vabandama, sest Ariana pettis teda.

Ja Ash andis talle nii kiiresti andeks. Aga see polnud isegi üllatus. Ta ütles pidevalt, et peaks Luke'ga rääkima ja ära leppima. Calum jäi erapooletuks, aga ilmselt leppis ka tema Luke'ga ära.

"Tere, kas Arleen on kodus?" küsisin, kui Arleeni maja uks, millele ma just koputanud olin, avanes ning ta ema mind tervitas.

"Jaa, ta on oma toas." Naine lasi mu majja sisse.

Ma võtsin jalast oma ketsid ning panin kampsuni nagisse.

Läksin trepist üles ning enne Arleeni tuppa astumist, koputasin uksele.

"Tšau!" imestas tüdruk, kui ma uksest sisse avasin.

"Tšau," tervitasin vastu ning istusin ta voodi äärele.

"Midagi on juhtunud?" uuris Arleen. Ta sai aru, et kõik pole korras.

"Ash ja Calum leppisid Luke'ga ära," laususin.

"Tore ju?" kehitas ta õlgu ning keeras arvutitooliga jällegi laua äärde.

"Tore!?" hüüatasin, "kust otsast see tore on?!"

"Ära karju," keelas Arleen, "te olete ju ikkagi parimad sõbrad."

"Jah, aga Luke asendas meid Arianaga!" ei jätnud ma jonni.

"Saa üle sellest, Michael," ohkas Arleen.

"Aga ta tegi sulle ka ju haiget!"

"See ei puutu sinusse," nähvas Arleen äkitselt, "sorry, ma ei tahtnud rünnata," lisas ta rahulikumalt.

"Kas sulle ikka meeldib Luke?" ei suutnud, ma seda küsimust tagasi hoida.

"Ei," vastas Arleen kiiresti, mulle otsa vaatamata.

"Kas sa oled homme õhtul vaba?"

Ja sa kohe üldse ei suuda oma suud kinni hoida, Michael.

"Olen, mis siis," ta keeras ennast tooliga minu poole.

"Emh, minuga kinno?"

Ei, Michael, sa just ei teinud üldse oma marki maha.

"Okei, mida vaatama?" nõustus Arleen kohe, mis mulle kergendust valmistas.

"Mingi uus film pidi kinodes olema," oli ainus mis ma filmi kohta öelda oskasin.

Cal oli seda just vaatamas käinud ja kiitnud ja kui juba temale see film meeldis, pidi see hea olema.

"Okei, mis kell?"

"Ma tulen viiest järgi sulle," lubasin ning tõusin Arleeni voodilt ja otsustasin lahkuda enne kui ennast tõeliselt häbistada suudan.

"Sa juba lähed?" imestas tüdruk.

"Mhm," vastasin ainult, kuna ei suutnud, mingi põhjust oma lahkumiseks tuua.

"Oota," Arleen oli püsti tõusnud ja mu käsivarrest haaranud, enne kui jõudsin ta toa uksest välja astuda.

Vaatasin teda küsiva pilguga.

"Ürita Luke'ga ära leppida," palus tüdruk.

"Miks ma peaksin?" turtsatasin.

"Te olete ju ikkagi sõbrad."

"Olime, seni kuni ta meid vältima hakkas."

"Michael, palun," Arleen vaatas mulle anuvalt otsa.

Pöörasin pea kõrvale, vältides Arleeni pilku, teades, et niipea, kui ma talle otsa vaatan, olen nõus.

"Michael," Arleen asetas mõlemad oma käed mu põskedele ning pööras õrnalt mu pea enda poole.

Siiski ei vaadanud ma talle otsa.

"Kas sa oled rohkem pahane, et Luke teid Arianaga asendas või, et Luke mulle haiget tegi?"

Ma ei kavatsenudki sellele vastata. Arleen teadis vastust ise.

"Michael, vaata otsa mulle."

Ohkasin sügavalt ning vaatasin lõpuks Arleenile silma.

"Lepi Luke'ga ära. See mis oli, on minu ja Luke'i vaheline asi. Ma ei taha, et sa selle pärast oma sõbrad kaotaksid."

"Okei," nõustisin peale hetkelist vaikust.

Arleen naeratas ning kallistas mind.

"Näeme homme?" küsis ta siiani mind emmates.

"Mhm, kell viis," kinnitasin ning Arleen lasi minust lahti ja astus sammu eemale.