Vihkan Sind [Luke Hemmings]

66

Michael

"Michael," äratas ema mind üles.

"Mhh?" pomisesin vastu. Ma ei tahtnud kooli minna ja pealegi oli täna viimane päev enne vaheaega niiet mul polnud mingit mõtet tundidesse minna. Ja, noh, ma pidin Samanthaga kokku saama ja ma ei tahtnud teda alt vedada.

"Kas sul on parem olla või jääd täna ka koju?" päris ema. Mu ema uskus, et ma sain kuskilt mingi kõhutõve, kuna kui ma lõpuks Sami juurest koju jõudsin, suutsin mitu korda veel oksendada.

"Mul on ikka veidi halb," luiskasin. Üritasin võimalikult veenvalt kõlada, oma nägu ma kooli küll näidata ei tahtnud. Leppisin küll Luke'ga ära, kuid Arleeniga muutuksid asjad kindlasti piinlikuks. Eriti peale seda kuidas meie eelmine kohtumine läks.

No tore. Nüüd ma mõtlen jälle selle peale.

"Okei, jää siis täna ka koju," ohkas naine ja tõusis mu voodi kõrvalt püsti. Ta ei olnud eriti õnnelik, et ma terve nädala koolist puudusin, kuid ta ei tahtnud ka minu tervisega riskida. 

Muidugi polnud minu füüsilisel tervisel midagi viga. Minu vaimne tervis oli aga hoopis teine asi. Aga tervis on tervis, right?

"Mhmm," vastasin loiult. Ma ei tohtinud liialt entusiasmi üles näidata, muidu oleks mind otsejoones kooli saadetud.

"Ma jõuan täna hiljem, õhtul on tähtis koosolek," teatas ema.

"Okei," pomisesin.

"Kui sul midagi vaja on või sul halvem hakkab, siis sa saad mind kuni kuueni kätte," muretses ema minu pärast. Ta tundis end halvasti, et pidi pikalt töötama samal ajal kui ma "haige" olin ja ta "abi" vajasin.

"Olgu," vastasin, keerasin teise külje ja teesklesin uuesti magama jäämist.

Selle peale lahkus naine mu toast ning paari minuti pärast kuulsin, kuidas esiuks lukustati ning auto maja eest minema sõitis. Kui õhk viimaks puhas oli, tõusin voodist ja ringutasin. Olin tegelikult juba paar tundi üleval olnud. Ärevus Sami nägemise pärast ei lasknud mul rahulikult magada.

Damn you, anxiety.

Haarasin kapist dressid ja t-särgi ning suundusin vannituppa, et rahulikult üks soe dušš võtta. 

Kolm soolokontserti hiljem astusin viimaks duššikabiinist välja ja haarasin kuiva rätiku. Tõmbasin väljavalitud riided selga ning läksin edasi kööki, et midagi hamba alla saada. 

Nälg oli mind tegelikult juba kella poole neljast kimbutanud, kuid ma poleks mingil juhul saanud keset ööd sööma hiilida, eriti veel, kui mu ema arvas, et mul on kõhuviirus. Ja sellisel juhul ei oleks mul üldse tohtinud söögiisu olla.

Sõin kõhu viimaks täis ning viskasin diivanile pikali. Kell oli veidi kaheksa läbi ning ma pidin Samanthaga alles kaheteistkümnest kohtuma. Seega oli mul päris pikalt aega. Haarasin kohvilaua pealt puldi ning lülitasin teleka sisse. 

Kell kaheksa hommikul ei tulnud telekast aga midagi ning peagi said kolm unetundi minust võitu.

--

"Mh, jah," pomisesin uniselt. 

"Tšau, kuule, kuhu sa jääd, ma arvasin, et me pidime täna kokku saama?" kõlas teiselt poolt murelik tüdrukuhääl.

Oh shit...

Olin hetkega ärkvel ja tõusin istukile. Minu selga ja kaela lõi terav valu.

"Ai raisk!" vandusin nii saadud telefonikõne, kui ka valu pärast.

"Sa unustasid?" küsis Sam. Kuulsin tema hääles etteheidet, mida ta varjata püüdis.

"Ei! Ei, unustanud," kinnitasin kiiresti. "Ma jäin lihtsalt magama, vabandust, kus sa oled? Ma tulen kohe sinna!"