Vihkan Sind [Luke Hemmings]

72

Luke

Ma olin väga närvis. Iga normaalne kutt oleks.

Iga sõidetud meetriga tõmbusid mu närvid aina rohkem pingule. Arvasin ennist, et Arleenile järele minemine oli närvesööv, kuid sõit meie sihtkohta oli kordades hullem. Suutsin lagedale tulla erinevate viisidega, kuidas ma selle date'i persse suudan keerata. 

"Kas kõik on korras?" päris Arleen.

"Jah, miks ei peaks olema?" tulin oma mõtetest viimaks välja.

"Sa olid omas maailmas," selgitas tüdruk. "Jagad oma muret äkki minuga? Hakkab parem?" pakkus ta.

"See oli tühiasi, kõik on väga hästi," kinnitasin ning naeratasin Arleenile, et teda rahustada. 

Tegelikult oli ainuke inimene siin autos, kes rahustamist vajas, mina. 

"Kindel?" ei uskunud Arleen minu vastust.

"Miks sa küsid?" kortsutasin lõpuks kulmu.

"Sest mul hakkab su roolist juba päris kahju," muigas tüdruk.

Ma olin enesele teadmata oma haaret rooli ümber tugvendanud nii, et ma ei üllatuks, kui sinna oma käejäljed sisse vajutasin.

"Ma, ehh," naersin ebakindlalt. "Olen matemaatika kontrolltöö pärast mures," luiskasin.

"Sina? Mures? Matemaatika kontrolltöö pärast? Lubage naerda," turtsatas Arleen. "Kui sina juba mures oled, peaksin mina kartma, et mind visatakse mu mitterahuldava matemaatikahinde pärast koolist välja."

Okei, hale vale.

"Ma lihtsalt," köhatasin, "ei ole paaris oma vastuses kindel."

"Oookei, sel juhul on mul kaks," lausus Arleen ning noogutas omaette pead.

"Ärme parem räägi sellest kontrolltööst," pakkusin.

"Täielikult nõus," toetas tüdruk mu ideed.

Jõudsime viimaks staadioni juurde, kuhu ma plaanisin tulla ning parkisin tühjale platsile.

"Nii et see on siis põhjus, miks ma pidin sportlikult riidesse panema," muigas Arleen, kui ta autost välja astus.

Idioot, Luke, sa oleksid pidanud talle ukse lahti tegema. Kuradi mats selline. Kas ema sulle kohe üldse pole kombeid õpetanud?

Naersin närviliselt kaasa. Miks ma üldse arvasin, et see on hea mõte? Ma ju ei teagi, kas Arleenile jalgpall meeldib, äkki ta vihkab seda.

Võtsin ennast vaikselt kirudes autost jalgpalli ja väravavahi kindad. Arleen oli minu kõrvale tulnud ning ma viisin pilgu korra tema jalanõudele.

"38 jalanõud on okei?" küsisin tüdrukult ning kummardusin neid istmete alt otsima. 

"Veidi suureks vist jäävad, aga ma arvan, et saab hakkama," vastas ta. "Miks minu ketsid ei sobi?"

"Nendega on natuke halb jalgpalli mängida," laususin ning ulatasin Arleenile putsad, mis ma olin esiistme alt lõpuks üles leidnud.

"Oh," üllatus Arleen ning võttis jalanõud oma kätte. 

Sain kätte ka oma putsad ning lükkasin auto ukse kinni.

"Lähme?" küsisin tüdrukult muiates.

"No lähme," vastas ta, haaras minu käes jalgpalli ja hakkas staadioni poole jooksma.

"Kamoon, Arleen," virisesin, kui ta minust eemale tormas.

"Noh, võta jalad kõhu alt välja, Hemmings, enne mängu on vaja soojendust ka teha," hüüdis Arleen, kes oli juba poolel teel väljakule.