Vihkan Sind [Luke Hemmings]

48

Michael

"Mida kuradit, Michael!?" küsis Ashton pahaselt ning virutas vannitoa ukse tagantkätt kinni.

"Mis sul hakkas, Ash?" ei saanud ma aru.

"Mida sa teed?" ei seletanud ta siiski, miks ta pahane oli.

"Mitte midagi ei tee," Ashtoni närvilisus hakkas ka veidi mulle külge ning ma tõstsin samuti oma häält.

"Mida sa Arleeniga teed?"

"Mitte midagi ei tee?" vastasin, ajades meie suhet tagasi. Ma teadsin, et Ash nii reageerib.

"Te olete midagi või?" rahunes ta veidi maha.

"Ei," vastasin kohe.

"Sa pead mind idoodiks või?!" karjus Ashton äkki.

"Ei pea!" hüüdsin järsult vastu, ta oli mind ehmatanud.

"Sa parem ütle, et sa oled talle rääkinud, et sa talle alguses valetasid," ähvardas Ash.

Ma ei vastanud sellele ning vältisin ta süüdistavat pilku.

"Michael!" Ashton tõstis mu nime lõpus oma häält.

"Mina," vastasin lihtsalt nagu räägiksin lolliga, lootes, et Ash jätab selle teema.

"Sa oled talle valetanud!" karjus kutt minu peale, viha ta silmis põlemas.

"Rahu," pomisesin vaikselt ja surusin ennast vastu vannitoa seina, lootes nii sellega ühte hajuda ning nähtamatuks muutuda.

"Mis kuradi rahu!" karjus ta edasi, "sa fucking valetasid talle! See pole õige!"

"Ära fucking karju!" leidsin lõpuks endas julgust Ashtoni süüdistustele vastu hakata.

"Ära fucking ropenda!"

"Mis kurat su probleem on, Ash?!"

"Teie suhe on ehitatud valele!"

"Ja miks kuradi pärast see sulle korda läheb?"

"Sest ta on minu sõber ka! Mind natuke ikka kotivad mu sõprade tunded!"

"Tundub, et ikka nii väga sind ei koti, mida su sõbrad tunnevad!" salvasin pahaselt ning tammusin vihaselt vannitoast välja.

"Tule tagasi, ma ei ole veel lõpetanud!" karjus Ashton mulle järgi.

"Mina olen. Mind ei koti, mida sa mulle veel öelda tahad. Sa ütlesid piisavalt!" nähvasin vastu ning jätkasin välisukse poole tammumist.

"Mis toimub?" kortsutas Arleen kulmu, kes oli koos Cali ja Lukega diivailt püsti tõusnud.

Ma ei saanud teda siia jätta. Ashton oleks Arleenile kõik ära rääkinud. Ma ei saanud seda lubada, meil alles hakkas hästi minema. Ja keda see väike vale üldse mõjutab. Luke ei vääri mitte mingist otsast Arleeni, mis sest, et mina veidi luiskasin, et oma tahtmist saada.

"Arleen, tule," kutsusin tüdrukut, kes oli ikka veel segaduses. Siiski kõndis Arleen minu juurde.

Haarasin tal randmest ja tõmbasin ta enda vastu. Enne kui ta reageerida jõudis, surusin meie huuled kokku. Ma pean tõesti tunnistama, et tegin seda, et Ashile ja Luke'le koht kätte näidata. Ash võib oma hoolitsuse perse pista ning Luke Arleenist suu puhtaks pühkida. Ta on minu.

Viisin oma käed tüdruku juustesse ja tõmbasin keelega üle ta alahuule. Arleen oli siiani toimunust segaduses ja ta ei reageerinud sellele kuidagi. Surusin siiski oma keele ta huulte vahelt läbi.

Arvasin, et Arleen andis lõpuks alla ja oli asjade käiguga nõus, kui ta oma käed mu õlgadele pani. Mulle vastu ootusi lükkas ta mu hoopis endast eemale.

Ta ei pidanud isegi midagi ütlema, ta pilk väljendas piisavalt segadust.

"Me lähme," ütlesin kolmele kutile.

Calil oli väga kaval muie, Ash tundus kohe vihast lõhkemas ja Luke oli lihtsalt kui eksinud kutsikas.

Võtsin Arleeni käest kinni ning kõndisime esikusse. Saime oma jalanõud jalga. Ma teadsin, et Arleenil on palju küsimusi ja ma teadsin, et enamustele neist pean ma vastuseks taas veidi luiskama.

"Michael," ärritunud Ashtoni hääl kõlas mu selja tagant täpselt hetk enne seda, kui ma majast välja tahtsin astuda.

"Oota mind autos," andsin Arleenile autovõtmed ning ta astus peale tšau hüüdmist uksest välja.

"Ma annan sulle nädala," teatas Ash.

"Mille jaoks?" vastasin üleolevalt.

"Et Arleenile kogu tõde ära rääkida. Kui sa seda nädala jooksul ei tee, teen seda mina," ähvardas ta ning kõndis peale seda tagasi elutuppa.

Näitasin talle veel enne uksest välja astumist keskmist sõrme, mis sest, et ta seda ei näinud ning virutasin välisukse enda tagant valjemini kui tarvis. Istusin autosse, kus Arleen juba ootas.

"Mis kurat see oli?" küsis ta enne, kui ma jõudsin autouksegi kinni tõmmata.

"Ash ajas mu lihtsalt veidi närvi," naersin närviliselt.

"Seda oli näha!" Ma ei saanud aru, kas Arleen oli pahane või ikka veel segaduses. Mulle oleks segaduses parema variandina sobinud.

"Vabandust," laususin ning üritasin tüdrukut põsele suudelda, kuid ta tõmbus minust eemale.

"Sa peaksid pigem Ashi ees vabandama," ütles Arleen mulle otsa vaatamata.

Hah, unistage edasi.

Turtsatasin vaikselt, kuid Arleen kuulis seda siiski.

"Mille pärast te üldse tülitsete?" ohkas ta, mulle lõpuks otsa vaadates.

"Tühiasi," ajasin tagasi.

"Kas see on kuidagigi minuga seotud?" uuris Arleen edasi.

"Veidi," vastasin peaaegu täiesti ausalt.

"Ma ei taha, et te minu pärast tülitsete, sa tead seda. Ma ei taha, et mina teie sõpruse vahele tuleksin," seletas Arleen. Ma sain temast ka täielikult aru, aga asi oli praegu rohkem Ashtoni käitumises, kui Arleenis.

"Ma üritan millalgi Ashiga uuesti rääkida, okei?" küsisin temalt, lootes, et see Arleenile sobib. Praegu ma ei oleks suutnud Ashiga uuesti rääkida.

"Okei," nõustus tüdruk ja naeratas õrnalt.

Naeratasin vastu ning liitsin vaid hetkeks meie huuled.

"Noh, ja ma arvan, et kõigil on nüüd suhteliselt selge, mis me täpselt oleme," muigas Arleen. Vaatasin silmanurgast tema poole, samal ajal kui ma Ashtoni hoovist välja tagurdasin ning muigasin Arleenile vastu.