Vihkan Sind [Luke Hemmings]

3

"Arleen, tule!" hüüdis ema alt korruselt.

"Kohe!" hüüdsin vastu ning viskasin ripsmedušši tagasi meigikotti.

"Me peame minema!" ütles nüüd isa.

Võtsin kirjutuslaualt oma telefoni ning tormasin esikusse, kus mu vanemad mind juba ootasid.

Tõmbasin jope selga ja ketsid jalga ning olin valmis minema.

"Ja ürita ennast talitseda," manitses ema, kui me kooli uksest sisse hakkasime astuma.

"Mhm," pööritasin silmi ja noogutasin.

Läksime garderoobi riideid ära panema, samal ajal astusid sealt välja Luke ja tema ema.

"Tere!" tervitas Luke ema meid.

"Tere!" ütlesime kolmekesti korraga talle vastu.

Luke kõndis lihtsalt minust mööda.

Järgnesime neile ning jäime meie klassijuhatajat ootama.

"Ma vabandan veelkord Luke käitumise pärast," ta ema vabandas juba päris mitmendat korda mu vanemate ees, samal ajal kui Luke lihtsalt telefonis passis.

"Tere, kas Arleen ja Luke saavad ise psüholoogi kabinetti või peame teid saatma?" ilmus kuskilt välja meie klassijuhataja.

Kui te tahate, et psühholoogi kabinet pärast sama koha peal oleks, siis pole see just parim idee, meid kahekesti jätta.

"Saame saame," pomises Luke ja hakkas juba minema.

Pööritasin jällegi silmi ning lihtsalt järgnesin kutile.

"Nii, Arleen," ta pööras ennast järsku ringi ning ma kõndisin talle otsa, "ma ei viitsi mingit tsirkust tegema hakata," Luke võttis mu lõuast kinni ja sundis endale otsa vaatama, "nii et teeskleme, et me oleme sõbrad ja see kõik oli arusaamatus. Selge?"

Lükkasin ta käe ära.

"Vägagi. Mul on targematki teha, kui koolis sinuga istuda," laususin.

Luke jäi mulle vihaselt silma vahtima ning sama tegin mina.

"Nii et, sõbrad?" ta irvitas õelalt ja sirutas oma käe ette.

"Looda vaid, Hemmings," turtsatasin ja kõndisin temast mööda.

Koputasin psühholoogi uksele ning astusin kabinetti, Luke kohe minu järgi.

"Teie olete siis Arleen ja Luke?" küsis noorema poolne naine.

Noogutasime ja istusime kahele toolile laua ees.

"Nii, te ei saa siis omavahel läbi," alustas naine.

"Ma ei saanud, aga me leppisime ära," ütles Luke.

"Ja kuidas täpsemalt?" uuris ta.

"Ma palusin vabandust ja ta sai aru, et ta poleks pidanud ka teatud asju ütlema," kuigi ma Luke poole ei vaadanud, tundsin, kuidas ta mind süüdistava pilguga vaatab.

"Jah," kinnitasin Luke sõnu.

"Olgu, teeme siis ühe katse," alustas psüholoog, kuid siis helises ta telefon.

"Vabandust, ma pean sellele vastama," naine astus kabinetist välja.

"Ta teeb ühe tavalise katse. Me kas põrume täielikult või teeme selle tsirkuse usutavaks," laususin ning Luke vaatas mind kortsus kulmuga.

"Kust sa tead?"

"Ma olen ühe korra enne ka siin käinud. Ta laseb meil diivanile istuda."

"Ja siis?"

"Kui me üksteisest eemale istume, saab ta aru, et me teineteist tegelikult ei salli, kui me koos istume jääb ta uskuma, et me sõbrad oleme," seletasin.

"Nii et me peame kõrvuti istuma?"

Noogutasin, hetke pärast astus psühholoog tagasi ruumi.

"Ma vabandan veelkord. Nii, istuge diivanile," naine paluski, mida ma arvasin.

Tõusime Luke'ga püsti ja suundusime diivani juurde. Luke istus esimesena, surusin hambad kokku ning istusin tema kõrvale.

"Millest teie tüli alguse sai?" naine istus diivni ees olevale toolile.

"Emh... Ma solvasin ta tüdruksõpra," laususin ja hammustasin põske, et mitte naerma hakata.

"Ja mida Luke tegi?"

"Lõi mind," vastasin ja Luke niheles.

Tal oli ilmselgelt ebamugav.

Naine kohkus veidi mu otsesest vastusest, kuid sai sellest üle.

Meil kulus seal veel oma pool tundi. Terve selle aja pidime me Luke'ga kõrvuti istuma ning ma olen kindel, et kummalegi meist see olukord ei meeldinud.

"Okei, ma saan aru, et te mõlemad olete oma veast õppinud ja ma loodan, et midagi sellist enam ei juhtu," lõpetati lõpuks see teema.

Tõusin diivanilt püsti ning silusin oma musti teksapükse ja noppisin sealt pealt paar oma blonikat juuksekarva.

"Enne veel, kui te lähete, ma sooviksin veel, et te midagi teeksite."

Luke, kes oli valmis uksest välja astuma, seisis tagasi minu kõrvale.

"Kallistage," lausus naine.

"M-mida?" kortsutasin kulmu.

"Te kuulsite küll."

Vaatasin Luke'le otsa, kelle näolt samasugune üllatus vastu peegeldus.

Hammustasin huulde, võtsin sügavalt hinge ning astusin kuti lähemale ja mässisin oma käed ümber tema.

"Mängi kaasa," sosistasin talle ning Luke embas mind vastu.

Ma ei lasknud kallistusel liiga pikaks venida ning tõmbusin suhteliselt kiiresti kutist eemale.

"Võime me nüüd minna?" küsis Luke.

"Jah."

"Ära arvagi, et me sõbrad oleme," lausus Luke, niipea kui me psühholoogi kabinetist kaugemale olime jõudnud.

"Polnud mõtteski," vastasin, "kui sa oled juhuslikult ära unustanud, siis ma siiani vihkan sind."

"Ma vihkan sind ka."

Sammusime vaikuses klassijuhata klassini ning jäime enne ukse avamist selle taha seisma.

"Show must go on," ohkasin.

"Mida?" Luke vaatas mind kahtlaselt.

"Me peame uuesti sõpru mängima, nii et palju õnne," laususin ning avasin klassiukse.

"Saite kõik ära lahendatud?" küsis õpetaja.

Noogutasime Luke'ga.

"Väga tore ja meil pole ka enam midagi arutada," õpetaja vihjas ilmselt meie vanematele.

Ütlesime õpetajale head õhtut ning läksime garderoobi, kus ma oma jope panin ja ketsipaelad uuesti kinni sidusin.

"Mis te arvate, kui te tuleksite täna meie juurde õhtust sööma," pakkus Luke ema.

"Oi, me ei tahaks tüli teha," lausus minu ema.

Öelge ei, öelge ei.

Luke näost oli näha, et ka tema lootis, et minu vanemad keelduvad.

"See ei ole tüli."

"No olgu siis," nõustusid mu vanemad.

EIII!!!