Vihkan Sind [Luke Hemmings]

45

Arleen

Ma ei saa täpselt aru, mida ma Michaeli vastu tunnen. Ta oli armas ja tore ning hoolis minust. Ja ma olin talle juba purjus peaga öelnud, et ta meeldib mulle.

Drunk words are sober thoughts või ei?

Olin ennast Michaeliga välja minekuks valmis seadnud ning istusin nüüd elutoas ja ootasin kuti saabumist.

Koolipäev oli möödunud õnneks kiiresti ning Luke'ga ma kokku ei puutunud. Jah, ma tahtsin, et Michael temaga ära lepiks, aga see ei tähenda, et ma seda teha tahan.

Kuigi ma ei teadnud, mida ma Michaeli vastu tunnen, teadsin, et ma annan talle võimaluse. Ta on sõbralik ja hooliv ning ma ei näe põhjust, miks ma peaks talle ei ütlema. Mikey on armas ning ta tõesti püüdis, mis mulle väga meeldis.

Lõpuks helises ka uksekell. Olin kindel, et see oli Michael. Tõusin diivanilt püsti ning läksin kutile ust lahti tegema.

"Hei!" tervitasin, kui nängingi ukse taga Mikey't.

"Hei!" ütles ta vastu ning naeratas veidi närviliselt, "oled valmis?"

"Jap," vastasin.

Tõmbasin oma ketsid jalga ning võtsin nagist jope. Panin telefoni taskusse ja haarasin jalanõude riiulist majavõtmed. Astusime majast välja, ma lukustasin ukse ning panin ka võtmed taskusse. Istusime autosse ning Michael käivitas masina.

"Kuidas siis läinud on?" päris kutt, kui olime mu aiast välja tagurdanud.

"Normaalselt. Ei jõua vaheaega ära oodata," vastasin. Vaheajani olid vaid mõned nädalad, kuid need venisid nagu tatt. Ja vaheaeg oli vaid nädal aega.

"Eks meile kõigile kuluks see vaheaeg ära," naeris Mikey.

"Kuidas sul endal läheb? Luke'ga leppisid ära?" Kuti tuju muutus märgatavalt peale seda küsimust. Õrn naeratus ta huultelt kadus ning ta silmadest kadus rõõmus sära. Ma sain juba sellest aru, et ta polnud Luke'ga ära leppinud, ta poleks pidanud isegi sellele vastama, kuid ma tahtsin,et ta ise seda tunnistaks.

Michael hammustas endale huulde ning autos oli veidi aega kuulda vaid vaikselt mängivat raadiot. Kutt vaatas valgusfoori taga seisatades minu poole justkui pilguga küsides, kas ta peab sellele vastama. Noogutasin ta hääletule küsimusele ja kergitasin oma kulmu, et teda rääkima innustada.

"Ei, ma ei leppinud temaga ära," tunnistas Mikey ohates, vaadates ainult enda ette teele, kuigi me seisime ikkagi punase tule taga.

"Oled sa temaga üldse rääkinud?" pärisin ning Michael raputas koheselt pead.

"On sul plaanis temaga rääkida?"

Jällegi raputas ta pead.

"Palun räägi Luke'ga. Ma ei taha, et te tülis oleksite."

"Kuidas see üldse sinusse puutub?" nähvas Michael, "sa ei pea meie läbisaamise pärast muretsema."

Ma ei laskunud ennast Mikey hääletoonist häirida, ma teadsin, et talle see teema ei meeldi. Ma teadsin ka, et peamine põhjus, miks ta Luke'i peale pahane oli, ei olnud see, et Luke neile selja keeras, vaid, et ta minu tunnetega mängis ning ma ei tahtnud olla põhjuseks, miks kaks parimat sõpra tülitsevad.

"Ma ei taha olla tüliõunaks," laususin rahulikult. Üksteise peale karjumine ei oleks sellele olukorrale kuidagi kaasa aidanud.

"Sa ei ole!" 

"Sa lubasid mulle, et sa lepid temaga ära," tuletasin talle meelde.

Michael ohkas: "Palun ärme praegu räägi sellest."