Vihkan Sind [Luke Hemmings]

73

Arleen

"Kuhu sa lähed?" pomises Luke uniselt, kui ma üritas tema käte vahelt välja saada.

"Vetsu," vastasin ning lootsin, et kutt laseb mul selle peale minna.

"Mkm," mõmises Luke ning tõmbas mu tugevamini oma haardesse.

"Luke, päriselt," laususin tõsiselt. Ma olin niigi juba pool tundi kannatanud.

"Oota," ütles ta ainult, kuid ei laskud mul ikkagi minna.

"Luke," laususin ähvardavamalt, kuid see ei tundunud kutile mõjuvat.

Ohkasin, kui aru sain, et Luke'il polnud plaaniski mind lahti lasta. Tundus, et kutt oli uuesti unne suikunud nii, et üritasin tema käsi enda ümbert ära kangutada. Alguses see isegi õnnestus, aga just sel hetkel kui ma hakkasin Luke'i käte vahelt lõplikult välja pugema, tuli ta ärkvele ning esimese asjana kallistas ta mind endale uuesti lähemale.

"Ära mine," pomises Luke ning suudles uniselt mu kaela.

"Ma käin korra ära," proovisin ikkagi kutti veenda.

"Ei," oli ta vastu.

"Miks?" küsisin lõpuks. Ma tahtsin lihtsalt vetsus käia, oleksin ära kõige rohkem kümme minutit, kuna tahtsin hambaid ka pesta ja juukseid kammida.

"Ma olen nii kaua oodanud, et sind lõpuks nii hoida, lase mul seda nautida," põhjendas Luke ning jätkas mu kaela suudlemist.

Ka ma ei tahtnud tegelikult ju Luke'i käte vahelt lahkuda, kuid mu põis oli lõhkemas.

"Luke, kamoon," ohkasin. "Ma teen püksi kohe."

Luke porises halvakspanevalt, kuid ma nägin ikkagi ta suunurki ülespoole tõmbelmas.

"Sa ikkagi oskad hetke rikkuda," lausus ta ning lasi mul lõpuks minna. "Tule ruttu tagasi," ütles ta enne, kui ma uksest välja hakkasin astuma.

"No ma ei tea, ei tahaks veel ühte hetke rikkuda," muigasin talle vastu.

"Arleen," virises Luke mänguliselt, kui ma uksest välja astusin ning talle õhumusi puhusin. Lükkasin ukse tagantkätt kinni ja naersin omaette, kui kuulsin Luke'i mind vaikselt kirumas.

Olin üllatavalt heas tujus. Tavaliselt ei ole ma hommikuinimene, kuid ärkamine Luke'i kõrval oli mu pahurusest päästnud. Tegin enne vannituppa sisse astumist mingi veidra keerutuse ning kukkusin märjal põrandal peaaegu istuli.

"No, tere hommikust!" 

Pidin ehmatusest peaaegu karjatama, kuni aru sain, et see oli Liz, kes mind kõnetas. Keerasin end näoga naise poole.

"Oh, hommik. Vabandust, ma ei teadnud, et sa siin oled," vabandasin ning tõmbasin kiiresti oma juuksed ette kohale, mida Luke ennist huultega hellitas. Lootsin, et mu juuksed on piisavalt pikad selle katmiseks.

"Ega ma ka ei teadnud, et sa siin oled," oli Liz sama üllatunud. Ta ei tundunud õnneks pahane.

Naeratasin ainult selle peale närviliselt ning mõtlesin mida edasi teha, sest ma väga tahtsin vetsu minna.

"Et siis jah, ma lähen teise vetsu," otsustasin ja hakkasin vannitoast väljuma.

"Ma olen kohe valmis, sa ei pea ära minema," lausus Liz ning loputas oma suu hambapastast puhtaks.

"Aa, okei," nõustusin ning naine lahkuski peale paari, minu jaoks väga piinlikku, minutit.

Lootsin, et ma Lizile väga vale muljet ei jätnud. Ma olin ju ikkagi öö Luke'i toas veetnud. Mitte, et midagi juhtus, aga tema seda ju ei tea. Samas tunneb Liz mind juba kauem ning äkki ta ei arva minust midagi sellist?