Vihkan Sind [Luke Hemmings]

64

Michael

Tundsin, kuidas päikesekiired läbi akna mu nägu paitavad.

Mäletasin liigagi hästi eilset klubis joomist ega kiirustanud silmade avamisega, teadsin, et mind ootab ees kohutav peavalu. Lebasin nii paar minutit kuni otsustasin, et ei saa terve päeva elavat laipa mängida.

Avasin ettevaatlikult vasaku silma. Veel ei midagi.

Ohkasin kergendunult ja vaatasin, parem silm veel kinni, toa valget lage.

Kui mu vasak silm oli valgusega täielikult harjunud ning ma ei olnud peavalu saanud, avasin aeglaselt ka parema silma.

Olin valmis pimestavaks migreenihooks. Võttes arvesse, kui palju me Luke'ga eelmisel õhtul jõime, oli see vältimatu.

Üllatusin, kui mu pea ei plahvatanud ka teise silma avamisega.

Kurat, ma olen ikka õnnega koos.

Viimane asi millega ma oleksin tahtnud tegeleda, oli peavalu.

Kuigi olin migreenist pääsenud, ei suutnud ma iiveldusest hoiduda.

Mul polnud tegelikult ju midagi välja oksendada, kuid juba tunne, et süda läigib, oli rõve.

Sulgesin silmad ja hingasin sügavalt sisse ja välja. Ma ei tahtnud ennast väga liigutada, kartes, et see võib põhjustada peavalu. Ma olin hetkel kõigeks valmis, et pea lõhkumist ära hoida.

Avasin uuesti silmad ning otsustasin ennast aeglaselt voodist välja keerata ning alles siis püsti tõusta. Ma ei tea, kuidas see oleks pidanud peavalu ära hoidma, kuid iial ei või teada.

Tegin oma küsitava plaani teoks ja veeretasin ennast ettevaatlikult voodist põrandale. Maandusin kätel ja põlvedel, mis andis mulle hea eelise püsti tõusmiseks.

Haarasin kätega öökapist ning vinnasin ennast põlvedele. Siiamaani tundsin ma ennast suhteliselt okeilt.

Võtsin end viimaks kokku ning tõusin täielikult püsti.

Võib-olla tegin ma seda liiga äkki, võib-olla oleks see juhtunud niikuinii, aga ma oleksin justkui haamriga vastu pead saanud.

Hakkasin vaikselt ukse poole taaruma, et köögist klaas vett ja peavalu tablett võtta.

"Fuck," vandusin omaette ning hoidsin kätega peast kinni, üritades seda lõhkemise eest hoida.

"Pea valutab?"

Karjatasin, mis ei tulnud mu peavalule kasuks, ja võpatasin, mille tõttu ma oma käe vastu kummuti äärt lõin.

Mis ajast see kummut siin on?

Pöörasin ennast kiiresti hääle poole, mis tuli minu voodist.

Mulle vaatas otsa brünett tüdruk, kelle näol oli pilkav muie.

Oh jumal, millega ma eile hakkama sain.

"Kes sa oled?" küsisin, enne kui aru sain, kui ebaviisakalt see kõlab.

Õnneks ei teinud tüdruk sellest väga välja ning vaid naeris.

"Ma olen Samantha või lühemalt Sam," tutvustas neiu end ning sirutas käe minu poole.

Raputasin küsivalt tema kätt ning kõnelesin jällegi enne, kui mõtlesin.

"Mida sa siin teed?"

"Ma leidsin su baari eest nutmas ja ei saanud sind sinna jätta. Nii et ma tõin su enda juurde," lausus Samantha.

"Oh jumal," pomisesin omaette. Vähemalt see seletab, miks see kummut vales kohas oli.

"Aa, ja keegi Luke üritas sulle terve õhtu helistada," lisas tüdruk.

"Kus mu telefon on?" pärisin. Kartsin hetkeks, et Luke oli minu täiesti unustanud.

"Siin." Ta tõusis ise ka voodist ning ulatas mulle öökapilt telefoni.

"Sa võid uuesti pikali visata, ma toon sulle vett ja valuvaigisteid," lubas Samantha ning lahkus toast.

Võtsin tema pakkumise lahkelt vastu ning heitsin voodisse.

Avasin oma telefoni, kust avastasin tohutul hulgal vastamata kõnesid ja sõnumeid. Kõik olid Luke'lt.

Valisin kohe ka kuti numbri. Jumal teab, äkki on ta mu juba teadmata kadunuks kuulutanud.

"Tšau!" tervitasin Luke'i, kes peaaegu kohe telefonile vastas.

"Kus kurat sa oled, Mike?" Läks ta kohe asja kallale.

"Ma pole päris kindel," vastasin ausalt.

"Kellega sa oled?" lendas ta järgmise küsimusega peale.

"Samanthaga," ütlesin veidi ebakindlalt. Mul polnud aimugi, kes see tüdruk oli.

"Samantha, kes?" Ega ma oodanudki, et Luke teda teab.

"Mina ei tea, ta olevat mu baari eest peale korjanud," ütlesin nii palju kui ma teadsin.

"Oota mida? Mis teil juhtus siis?" Kuulsin kuti hääles väikest muiet ning sain aru millele ta vihjab.

"Ma ausalt öeldes ei tea. Me ärkasime samas voodis, kuid meil mõlemal olid riided seljas." Mul polnud ausalt õrna aimugi, mis toimus eile peale kolmandat shoti-ringi. Mäletan häguselt, et jõin veel sitta kanti, kuid peale selle ei meenu midagi.

"Hästi paned, mees," naeris Luke.

"Ole vait. Sul pole pohmelli või?" pärisin.

"Veidi. Ma olen peavalu tableti juba sisse võtnud."

Naersin loiult kaasa. Samal hetkel astus Samantha tagasi tuppa.

"Et, põhimõtteliselt jah, ma olen elus. Helistan sulle hiljem uuesti, okei?" üritasin kõne kiiresti lõpetdada.

"Okei," naeris Luke, "tšau!"

Panin kõne kinni ning telefoni tagasi öökapile.

"Vesi ja peavalutabletid," teatas tüdruk ning pani need mu telefoni kõrvale öökapile.

"Aitäh!" laususin ning neelasin tableti kiirelt klaasitäie veega alla.

Ohkasin kergendatult. Vee joomine vähendas veidi ka mu iiveldustunnet.

"Mis eile juhtus?" pärisin viimaks tüdrukult, kes oma kirjutuslaua taga istus.

"Ei midagi märkimisväärset," kehitas ta õlgu. "Ma olin baaris lahkumas, nägin sind seal ees nutmas, alguses pakkusin sind koju viia, aga sa sonisid midagi, et su ema teeb sinust hakkliha ning otsustasin su enda juurde tuua. Sa ei olnud nõus üks magama ning olin sunnitud sinuga voodit jagama," võttis Samantha juhtunu kiirelt kokku.

"Vabandust, et ma nii palju tüli tekitasin," laususin. Tundsin ennast halvasti, et keegi täiesti võõras pidi minuga sellises olekus tegelema.

"Ole nüüd, ma ei oleks saanud sind ju tänavale nutma jätta. See oleks olnud isekas," ütles tüdruk.

"Aitäh," pomisesin.

"Sul pole vaja mind tänada. Parem räägi, kes su südame murdis."