Vihkan Sind [Luke Hemmings]

21

Arleen

Ärkasin iiveldustunde peale ja keerasin ennast selili.

Kus ma olen?

Ma ei mäletanud eilsest õhtust rohkem mitte midagi, kui seda, et ma suudlesin jälle Luke'i. Peale seda on must auk.

Vaatasin toas ringi, et aru saada, kus ma olen.

"Kuidas sa ennast tunned?" küsis järsku unine hääl minu kõrvalt.

Karjatasin ehmatusest ning pöörasin kiiresti pead, et näha, kes minu kõrval on.

Luke.

"Mida sa teed siin? Kus ma olen? Mis juhtus?" lendasid küsimused mu suust.

"Sa oled minu juures," see tundus olevat ainuke küsimus, mille Luke mu kiirest kõnest suutis kinni püüda.

"Mida ma teen siin?" tõmbasin endale tekki rohkem ümber, mis sellest, et mul riided seljas olid.

"Sa ei mäleta?"

Raputasin pead.

"Palju sa mäletad?" ohkas Luke ja tõusis istukile.

"Kuni suudluseni," vastasin, "ja siis edasi on mäluauk."

Viisin samal hetkel ühe ja kahe kokku.

"Sa panid mulle midagi joogi sisse!" hüüatasin.

"Mida?!" imestas Luke.

"Ära valeta. Miks ma muidu oleks sinu juures ja ei mäletaks midagi!" süüdistasin.

"Mis kuradi pärast ma peaksin sulle midagi joogi sisse panema?!" Luke üritas rahulikuks jääda.

"Et minug--"

"Ma ei ole pervert!" hüüatas ta mu lausele vahele.

"Raske uskuda!" karjusin talle.

"Türa küll, ma võin sitapea ja debiilik olla, aga ma ei sega tüdrukutele midagi joogi sisse!" karjus ta vastu ning trampis toast välja.

Tõusin ka ise püsti ning läksin vannituppa. Peeglisse vaadates ei näinud ma oma näos mitte midagi eriti traumeerivat. Pesin ainult ripsmedušši maha ning kuivatasin näo kapi peal oleva rätikuga.

Tahtsin ka kaela ära kuivatada, kuid mu tähelepanu alla jäi lillakas laik kaelal.

"LUKE!" karjusin vannitoast.

"Mida sa tahad?" oli ta hetke pärast kohal.

"Või, et sa ei kasutanud mind ära?" küsisin tema käest kurjalt osutades oma kaelale.

"Mida kuradit?" kortsutas kutt kulmu ja astus mulle sammu lähemale, uurides maasikat mu kaelal.

Ja nüüd teeskle veel, et sina ei tea midagi...

"Kuradi Greg, ma ütlen," pomises ta.

"Kes kurat, see Greg on?"

"See kutt, kes sind vägistada üritas."

"Ära mõtle asju välja!"

"Türa küll, kas sa võiksid mind korra uskuda!" hüüatas ta meeleheitlikult.

"Ütle üks hea põhjus miks?"

"Sest ma fucking päästsin su selle perverdi käest!"

"Päästsid sa jee!"

Luke hingas sügavalt sisse üritades mitte minu peale karjuda ning astus sunnitud rahulikkusega vannitoast välja.

"Kuhu sa lähed?" karjusin talle, nõudes seletust.

"Kööki," hüüdis ta vastu.

Järgnesin talle alla korrusele. Luke võttis kapist kaks klaasi, valas neisse vett ja ulatas ühe mulle.

Keeldusin klaasist. Kuigi see oli lapsik tahtsin talle oma pahameelt näidata.

"Ma ei pannud sulle midagi joogi sisse," ohkas kutt ning pani minu klaasi lauale, juues enda oma tühjaks.

"Miks ma sinu juures olen?" küsisin uuesti oma huuli kokku surudes.

"Sa oleksid tahtnud narkojoobes koju minna?" kergitas kutt minu poole kulmu.

"Sa andsid mulle narkot!?" hüüatasin.

"Ei," oigas Luke ja hõõrus kätega oma nägu.

"Ma ei uimastanud sind," ohkas ta.

"Hale vale!"

"Türa küll, kuula ära mind!" karjus ta äkki.

Ehmusin ning jäin kivistunult seisma.

"Mingi kutt Greg, pani sulle midagi joogi sisse ning vedas su üles korrusele, sa peaksid mulle tänulik, et ma su sealt ära päästsin," rääkis Luke äkiliselt.

"Mis hea pärast ma sind uskuma peaksin?" otsustasin mitte teda usaldada.

"Türa küll, mine küsi Ashtonilt siis, kui sa mind ei usu, tema sõidutas meid minu juurde!" hüüatas Luke ning trampis enda tuppa, virutades ukse pauguga kinni.

Pööritasin silmi ning sammusin ka ise majast välja.

Jalutasin enda koju ning astusin uksest sisse.

"Hei!" hüüdsin vanematele.

"Kuhu sa eile jäid?" ilmus ema esikusse.

"Ma olin peol, ma ju ütlesin teile," seletasin ketse jalast ära võttes.

"Miks sind öösel kodus polnud?"

"Ma ei ole ju tavaliselt peale pidu öösel koju tulnud."

"Aga kus sa siis olid. Tavaliselt oled sa Hayley juures."

"Ma olin--" ma ei teadnud, kuidas nad reageeriksid sellele, kus ma olinud olin, "Luke juures," laususin siiski.

"Ja mida sa seal tegid?" päris ema edasi.

"Magasin."

"Koos?!" imestas ema.

"Ei, muidugi mitte!" hüüatasin kohe.

"Väga tore, aga järgmine kord ütle kuhu sa ööseks jääd."

Ema läks tagasi kööki ning mina sain minna dušši alla ja magama.

--

"Mhmhh," mõmisesin uniselt telefoni.

"Issakene on sinuga kõik korras?" hüüatas Hayley telefoni.

"Miks ei peaks olema?"

"Ashton rääkis mulle, kuidas sulle oldi midagi joogi sisse sokutatud."

"See oli Luke," laususin kindlalt.

"Ei olnud, keegi Greg oli, Luke päästis su," lausus Hayley.

"Kas Luke käskis sul helistada?"

"Ei, Aston lihtsalt r--"

"Mis ajast sa Ashtoniga suhtled?" pärisin.

"Peale seda laagrit jäime millegi pärast suhtlema," lausus tüdruk nagu see polekski tähtis, "igatahes Luke on kangelane."

"On ta jee," turtsatasin.

"Sa peaksid rohkem tänulik talle olema, ta ikkagi päästis su mingi perverdi käest."

"Eks ma siis tänan teda," nõustusin, tegelikult ikkagi mitte uskudes, et Luke mind ei uimastanud.