Vihkan Sind [Luke Hemmings]

60

Arleen

"Rahune nüüd maha," Hayley silitas mu selga samal ajal, kui mina ta särki märjaks nutsin.

Tüdruk tuli peale kooli minu juurde. Ma ei suutnud talle eelmine õhtu ühtegi selgemõttelist lauset öelda. Lootsin, et olen järgnevaks päevaks maha rahunenud, kuid hüsteerias Michael ei lasknud sellel juhtuda.

"Aga, mis siis kui Michael teeb endale midagi?" halasin, "mina olen siis ju süüdi?"

Selle avastuse peale hakkasin ma veelgi hullemini nutma.

"Rahu, palun ära nuta enam," üritas tüdruk mind rahustada, "Michael on ikka Ashtoni juures, eks? Ashton ei lase tal endale midagi teha."

"Ma tean, a-aga, kui ta tahaks, siis oleks see ju minu pärast," nuuksusin ja luristasin vaikselt nina.

"Ja Luke'i," lisas Hay, üritades mu tuju tõsta.

"Ei aidanud eriti," pomisesin vaikselt.

Hayley ohkas ning kallistas mind.

"Tahad suhkruvett?" päris ta mu pead paitades.

Noogutasin ja lasin tüdruku ümbert lahti, et ta kööki saaks minna.

Niipea kui Hay mu toast välja astus, puhkesin uuesti nutma.

Ma ei saanud oma peast seda pilti Mikeyst, kui ta mind anus ja nuttis. Ta ütles mulle, et armastab mind ja mida kuradit mina tegin?! Ma tunnen ennast nii fucking halvasti. Michaeli nägu peale temast lahti ütlemist oli mu ajusse sööbinud ning ajas mu hulluks.

Ma arvan, et luiskan, kui ütlen, et tahan temaga uuesti suhtesse astuda, sest ta ikkagi valetas. Ma võin andeks anda palju asju, kuid valetamist pole mul lihtne andeks anda. Michaeli puhul ma loomulikult andestaksin. Ma isegi ei mõtleks teist korda selle peale, kuid uuesti suhtesse ma ei astuks. Mitte, et ma teda ei usaldaks. Mul on lihtsalt tunne, et me ei sobi.

Kuid see ei tähenda, et ma ei hooli.

Ta nutmisest punased silmad, mis mind paluvalt vaatasid. Tema pisarates märjad põsed. Ta nutmisest kähe häält. Olin kindel, et need asjad jäävad mind kummitama.

Viskasin oma voodisse pikali ja surusin oma näo patja, kuhu kõik mu uued pisarad sisse imbusid.

Mõne hetke pärast avanes toauks, kuid ma ei viitsinud sellele reageerida.

"Jumal hoia," kuulsin Hayley'd ohkamas.

Ta asetas klaasi mu öökapile ning istus voodiäärele.

"Ma poleks pidanud nii mõtlematult käituma," laususin pigen endale etteheiteks.

"Mis tehtud, see tehtud," ütles Hay ning keeras mu õlast enda poole, "lase sellel minna. Mikey saab ka sellest üle."

"Aga kui ei saa!" karjatasin ning tõusin äkitselt istuli.

Hayley ehmus mu järsust käitumisest, kuid kogus ennast kiiresti ning haaras mu kallistusse.

"Ma pean temalt vabandust paluma," jõudsin järeldusele ning hakkasin kallistusest eemaldudes püsti tõusma.

Ma pidin talle näitama, et ma hoolin.

"Oota nüüd," Hay haaras mu käest, kui tahtsin enda toa ukse poole hakata jooksma.

"Ma ei saa," vaidlesin ning üritasin enda kätt vabaks rapsida.

"Saad küll," kuna olin nutmisest nõrk, oli tüdrukul lihtne mind tagasi istuma tõmmata.

"Sa ei saa sinna praegu minna," keelas ta.

"Miks? Ma pean vabandama!" nõudsin. Tal ei ole õigust mind siin hoida.