Vihkan Sind [Luke Hemmings]

22

Vältisin esmaspäeval juba eos Luke'ga rääkimist, olles temast koguaeg võimalikult kaugel.

Arvasin, et olen pääsenud, kui tunnid läbi said ja ma garderoobis olin.

"Arleen," kostus liigagi tuttav hääl mu selja tagant, kui ma õpikuid kappi panin.

"Luke," jäljendasin tema hääletooni, lükkasin oma kapiukse kinni ja pöörasin näoga tema poole.

"Ma tahan sinuga rääkida," lausus ta, minu näost mööda vaadates.

"Miks?"

"See pole koolis rääkimiseks kõige parem jutt."

"Olgu, ma tulen," nõustsin.

Luke noogutas ning hakkas eemale kõndima. Järgnesin talle.

Tema autoni jõudes avas ta mulle kõrvalistuja ukse ja lasi mul sisse istuda, enne, kui ta ukse kinni lõi.

Pugeja.

Ta jalutas ümber auto ja istus juhikohale.

"Kuhu me lähme?" pärisin juba enne, kui Luke oli jõudnud süüte sisse keerata.

"Kohvikusse," lausus ta ning käivitas auto.

Luke'l ei tundunud olevat jututuju, seega otsustasin ka mina mitte rääkida.

Me ei sõitnud eriti kaugele ja peagi olime koduse välimusega kohvikus.

Jällegi tegi Luke mulle autoukse lahti ning lasi mind ka kohviku-uksest esimesena sisse.

Ta kõndis mulle sõnagi ütlemata ühte tagumisse lauda.

"Mida sa juua tahad?" päris kutt ning pani oma jope toolileenile.

"Apelsinimahla," vastasin võttes ise toolil istet.

"Ma lähen toon joogid," ütles Luke ning kõndis eemal asuva letini.

Tal läks alla viie minuti ning siis oli kutt juba tagasi.

"Palun," Luke asetas meie lauale kaks klaasi.

Otsustasin ikkagi tema peale pahane olla ning põrnitsesin uurivalt mahlaklaasi.

"Ma ei pannud midagi sinna sisse," ohkas Luke.

"Kuidas ma sind uskuda saan?" pärisin kiusu pärast.

Ta pööritas silmi ning jõi minu klaasist paar lonksu.

"Näe, ma olen elus," laiutas ta käsi.

Selline solvunu mängimine oli lapsik, seega võtsin ka ise klaasi kätte ning jõin sealt ühe sõõmu.

"Ma ei uimastanud sind," ütles Luke äkki, "ausalt."

Ta vaatas mulle oma ookeanisiniste silmadega otsa.

Kui tavaliselt on need mulle otsa vaadates olnud külmad ja kalgid, kiirgus neist seekord siirust ja soojust.

"Ma usun sind," laususin enne kui ma oma sõnade peale mõtlesin.

"Päriselt?" imestas Luke, see veidike nurkust, mis tema silmades oli, kadus ning asendus kergendusega.

"Kui sa räägid, mis tegelikult juhtus," seadsin tingimuse.

"Peale seda kui me suudlesime," alustas Luke seletamist, meie suudluse mainimine, tuli tal nii lihtsalt ja loomulikult välja nagu see oleks tavaline või igapäevane.

See ongi põhimõtteliselt igapäevane.

"Siis äkki olid sa kadunud ja teised ütlesid, et mingi kutt Greg oli su üles viinud. Ma läksin sind otsima ja leidsin su ühest toast koos Gregiga," ta otsustas lõpuks hingata ning neelatas sügavalt enne jätkamist, "ta istus su jalgadel ja hakkas sinu särki seljast ära võtma, ma tirisin ta sinu pealt ära ning ta lasi jalga. Siis ma kutsusin Ashtoni ja lasin meid minu juurde viia, sest muidu oleks nii sinul kui ka minul suur jama kaelas olnud, kui ma oleksin su koju viinud."

Luke lõpetas seletamise ning põrnitses lauda, oodates minu vastust.

Jällegi tegutsesin ma enne kui mõtlesin.

Ma tõusin oma toolilt püsti, astusin paar sammu Luke poole ning haarasin ta kallistusse.

Luke oli alguses segaduses ja ehmunud, kuid mässis siis ka oma käed ümber minu.

"Aitäh," sosistasin talle.

Luke tugevdas seepeale oma haaret minu ümber, mille tõttu ma talle sülle kukkusin ning ta surus oma näo mu juustesse.

"Noh, mis siin nüüd toimub?" kõlas tuttav tüdrukuhääl.

Tõstsin oma pea Luke' õlalt ning vaatasin oma seljataha, kus seisis Hayley.

"Hay!" imestasin.

"Mina jah, ei igatsenudki või?" muigas ta.

"Mis-? Kus-? Sa pidid alles nädala lõpus tulema ju?!" tõusin Luke'i sülest ning kallistasin oma sõbrannat.

"Noh, elu on ettearvamatu," muigas Hayley, "nii mitmeski mõttes," lisas ta, mind ja Luke' vaheldumisi vaadates.

"Mida iganes sa mõtled. Sa saad valesti aru," laususin.

"Hmm, ei tea mida ma mõtlema peaksin, kui te istute kuskil kohviku pimedas nurgas üksteisel süles?" kergitas Hay meie poole kulmu.

Luke köhatas korra.

"See..." hakkasin seletama, kuid Hay oleks asjast valesti aru saanud.

"Me," Luke köhatas uuesti, "oleme lihtsalt sõbrad."

Vaatasin talle üllatunud näoga otsa ja hoidsin naeru tagasi.

Kes oli kõige rohkem meie sõpruse vastu?

"Või nii, ma lähen nädalaks ära ja kaks vihavaenlast saavad sõpradeks."

"Elu on ettearvamatu," muigasin Hayley'le vastuseks.

Tüdruk pööritas silmi ja istus meiega samasse lauda.

"Noh, mis veel siis juhtunud on?" uuris Hayley ja jõi tühjaks mu mahlaklaasi.