Vihkan Sind [Luke Hemmings]

37

Arleen

See oli täiesti perses, mis praegu toimus.

Ma olin fucking purjus peaga Michaelile öelnud, et ta meeldib mulle.

Mida kuradit?

Palju ja mida ma jõin?!

Mul pole Michaeli vastu selliseid tundeid olnud. Tal on küll välimust ja iseloomgi on tal suht okei, aga ma ei tunne ta vastu rohkem kui sõprust. Kui sedagi. Michael oleks kindlasti väga armas poisssõber, kuid mitte mulle.

Ma arvan.

Juureldes oma purjus käitumise peale samal ajal, kui veidi ärritunud Michael kööki astus.

"Kõik korras?" küsisin märgates ta tujumuutust.

"Jah," vastas ta napilt ning jõi klaasitäie vett.

"Kas sa saad mu koju viia?" palusin, kui kutt tundus veidi maha rahunenud olevat.

"Jaa, ikka," vastas ta naeratuse saatel ning asus esiku poole sammuma.

Järgnesin talle, öeldes veel elutoas olevatele kuttidele, Ashtonile ja Calumile, head aega.

Istusin Michaeli auto kõrvalistmele ja kinnitasin turvavöö, peale mida kutt ka auto käivitas.

Sõit minu juurde oli vaikne ja rahulik, mis mind eriti ei häirinud. Mu pea valutas siiski veidi ning vaikus oli just see mida ma vajasin.

"Arleen," tegi Michael suu lahti, kui me juba minu naabruskonda hakkasime jõudma.

"Jah?"

"Mida sa-- eee-- homme peale kooli teed?" küsis ta, närvilisus selgelt ta hääles kõlamas.

"Midagi?" vastasin sattudes natuke segadusse.

Ta ju ometi ei taha--

"Kas sa--" ta jättis oma lause katki ning hingas sügavalt sisse, "kas sa meiega jälle Ashtoni juures hängida viitsid?"

"Jaa, ikka," vastasin naeratades.

"Tore," Michael saatis mulle samuti naeratuse vastu, kuigi tema oma oli veidi närvilisem kui tavaliselt.

Ta peatas auto minu maja ees ning ma astusin sellest välja, öeldes Michaelile head aega enne kui autoukse kinni lõin.

"Hei!" tervitasin oma vanemaid tuppa astudes.

"Ja kust me tuleme?" ootas ema mind esikus.

Ta toetas ennast vastu seina ning ta käed olid rinnal ristatud. See ei tõotanud head.

"Hayley juurest," kordasin oma valet, mille oli eile õhtul vanematele ette söötnud ja mida nad ka uskuma jäid.

"Huvitav miks siis Hayley sinu toas istub ja sind ootab?" kergitas ema minu poole kulmu.

Shit.

"Emh--"

"Kus sa tegelikult olid?"

"Ee--" edasi valetamine oleks asja veel rohkem pekki keeranud, "Ashtoni juures."

"Kes on Ashton?" päris ema edasi.

"Luke'i sõber."

"Kas Luke oli ka seal?"

"Jah." Olin siiski sunnitud valetama.

"Miks sa õhtul koju ei tulnud?"

"Ma jäin kogemata diivanile magama," luiskasin veelgi.

"Enam nii ööseks ära ei kao," lausus ta veel enne esikust minema jalutamist.

Hingasin sügavalt välja ja läksin enda tuppa.

"Kus peretütreke ka siis öösiti hulgub?" tervitas Hayley mind üritades mingit aksenti jäljendada.

"Ah ole vait," viskasin voodil istuvat tüdrukut oma kampsuniga ja potsatasin ise arvutitoolile istuma.

"Aga tegelikult ka, kus sa käisid?" päris ta seekord tõsiselt.

"Ashtoni juures."

"Jälle?" imestas Hay, "sa mingi eriline bestikas neile või?"

"Ei," naersin, "lihtsalt saame keskmisest paremini läbi."

"Keskmisest kohe niipalju paremini läbi, et kambakesi ennast täis joote?"

"Kust sa võtad, et ma jõin?"

"Kamoon, sa oma silmi oled vaadanud? Sulle on otsaette kirjutatud 'eile jõin'."

Hayley'l oli õigus. Ükskõik kui vähe või palju ma jõin või kui pohmellis ma olin või mitte, mu silmad olid sellele vaatamata veidi punased. Mu vanemad ei olnud vist sellele faktile pihta saanud, kuid Hay sai see eest alati aru kui ma kasvõi veidi joonud olin.

"Ma ei ütleks, et me ennast päris täis jõime," laususin jällegi valetades.

"Kui lolliks sa mind pead? Kui sa saadad mulle keset ööd sõnumeid, et kas minu juures ka pokemonid käisid, siis sa ei saanud just kõige kainem olla," pööritas Hayley silmi.

Ma olin midagi sellist saatnud?

"Okei, ma olin suhteliselt täis."

"Ei ole vaja korrata seda, mida ma juba tean. Mida te tegite?"

"Ma väga ei mäleta."

"No shit, et sa ei mäleta," pööritas ta uuesti silmi.

"Mida sa küsid siis?" ei saanud ma aru.

"Kas Luke oli seal?"

"Ei. Ta on teistega tülis ju."