Vihkan Sind [Luke Hemmings]

17

"Mis fucking vabandust!" karjusin ta peale.

"Sorry noh, ma ei teadnud, et sa arahnofoobik oled," vastas Luke äkilisemalt.

"See ei anna sulle õigust mind terroriseerida!"

"Kust kuradi otsast ma sind terroriseerisin?!" karjus ta vastu.

"Sa nägid, et ma kartsin seda ämblikku!"

"Mis siis? Kõik naised kardavad ämblikke!"

"Oled naine või, et nii hästi oskad rääkida," salvasin vastu, "ah õige jah, sul on ju kari mingeid naisi!"

"Sina hoia mu suhete pealt suu kinni!" ähvardas kutt.

"Või muidu?!" astusin talle lähemale.

Luke põrnitses mind vihaselt, pööras siis ringi ja trampis toast välja, lüües ukse pauguga kinni.

"Lasteaed," turtsatasin ning istusin voodile.

Pakkisin enne hommikusööki veel oma asju kokku ning tegin voodi korda.

"Noh, mis Luke nüüd korda saatis?" uuris Hayley hommikusöögilauas.

"Purjus olles või hommikul?" küsisin oma putru sonkides.

"Mõlemal," Hay toetas oma käed lauale, olles valmis kuulama.

"Kui ta täis oli siis ei juhtunud väga midagi, ta lihtsalt käitus nagu väike laps, aga hommikul, ma leidsin toast ämbliku ja sa tead, kuidas ma neid kardan ning ta kukutas selle mulle juustesse," isegi selle juhtumi peale tagasi mõtlemine, tekitas mulle külmavärinad.

"Jobu," sõimas Hay, ka tema kartis ämblikke.

"On küll jah," nõustusin oma sööki edasi süües.

Lõpetasime mõlemad oma pudrud ning läksime kumbki oma majakestesse, et kotid bussi viia.

Kontrollisin toa üle, et midagi maha ei jääks ning läksin bussi juurde, kus Hay mind juba ootas. Viskasime kotid sõidukisse ja valisime istekohad suhteliselt bussi taga otsas.

Kui ka kõik teised bussis olid, kontrollis Ashton nimekirja üle, sest tema oleks kogu sita-ämbri enda kaela saanud, kui keegi oleks maha jäänud.

"Okei, võime minna," ütles kutt bussijuhile ja istus ise Luke'i kõrvale.

Buss hakkas kohalt liikuma ning meie kõigi kergenduseks, ei viitsinud Ashton mingit manitsuskõnet pidada ja me kõik saime kohe omavahel rääkima hakata.

Lobisesin Hayley'ga veidi, kuid suhteliset ruttu asusime oma muusikat kuulama, blokeerides kõrvaklappidega ümberoleva müra ja lärmi.

Tagasisõit tundust justkui kiiremini minevat, kuid nii oli see alati, et tee koju oli lühem.

Buss peatus kooli ees ning kõik üritasid kiiresti välja saada

Olime Hay'ga ühed viimased väljasaajad ning selle tõttu leidsime oma spordikotid kähku nende väheste allesjäänute seast üles.

Viskasin kotisanga üle õla, imestades, et kott nüüd palju raskem oli.

Mul polnud aga aega selle üle pikalt juurelda, sest vanemad, kellele ma olin veidi enne kohale jõudmist helistanud, olid mulle järgi tulnud.

Ütlesin Hayley'le head aega ning istusin autosse.

"Noh, kuidas laagris läks?" päris mu ema kohe.

Sitasti.

"Hästi."

"Mis te tegite siis seal?" küsis ta edasi.

"Ei midagi erilist. Orienteerusime, mängisime jalkat ja nii edasi," loetlesin, jättes välja selle, et ma metsas ära eksisin ja, et ma Luke'ga pidevalt tülitsesin.

"Siis oli teil ju lõbus," arvas isa.

Pigem nagu mitte.

"Suhteliselt," luiskasin.

Kui me koju jõudsime, vahetasin teksad ja T-särgi, mis mul seljas olid, dresside vastu ja vedasin sporikoti enda tuppa, et see lahti pakkida.

Avasin kotiluku ja mulle kindlasti ei vaatanud vastu minu riided.

Või noh, kui ma meeste riideid kannan, on kõik õige.

Tõmbasin ohke saatel kotiluku kinni ning kobisin koos sellega alla korrusele.

"Keegi saab mind Luke'i juurde viia?" küsisin vanematelt.

"Miks sinna?" kortsutas mu isa kulmu.

"Me asjad läksid vahetusse," seletasin.

Isa oli nõus ning peagi sõitsime juba Luke maja poole.

Koputasin uksele ning selle avas Liz.

"Hei, Arleen, kõik korras?" Liz silmitses uurivalt spordikotti mu õlal.

"Jaa, meil läksid lihtsalt Luke'ga kotid vahetusse," seletasin ning Liz lasi mu uksest sisse.

"Luke on oma toas," lisas ta, kui ma hakkasin trepi poole sammuma.

Olin juba ta ukse taga ning hakkasin koputama, kui uks lahti lendas ja ma sellega pikki nägu sain.

"Ema, ma käin Arl--" hakkas Luke karjuma, kuid märkas siis mind.

"Persse," vandusin tulitavast põsest kinni hoides.

"Mida sa hiilid mu ukse taga?" kortsutas ta kulmu.

"Ma ei hiilinud, ma hakkasin koputama, et sulle su kott anda," laususin põsest ikka kinni hoides ja viskasin teise käega talle spordikoti jalge ette.

"Tänks," vastas ta ning viskas enda õlal oleva koti minu ette.

"Aitäh jah," pomisesin ja olin sunnitud käe põselt eemaldama.

"Kuhu sa kukkusid?" turtsatas Luke, mu põske märgates.

"Sa lõid mind uksega!" hüüatasin.

"Lõin või?" kortsutas ta kulmu.

"Lõid jah," nävasin.

"Sorry, tule, paneme külma peale," Luke hakkas minult eest ära kõndima.

Järgnesin talle sõnatult kööki.

Luke võttis sügavkülmast külmutatud köögiviljad ja mässis need rätikusse.

"Aitäh," tänasin kutti ja surusin selle oma põsele, "suudad küll viisakas olla kui tahad," muigasin.

Luke turtsatas ja toetas ennast vastu köögikappi.

"Luke, kus sa oled?" hüüdis Liz elutoast, "aa, siin," astus naine kööki, "mis Arleenil juhtus?" uuris ta, kui mind istumas nägi.

"Ma virutasin talle uksega," muigas Luke.

"Mida?" hüüatas Liz ning andis kutile pikki pead.

"Ai, see oli kogemata," Luke tõmbas pea õlgade vahele, kuid muigas edasi.

"Sa parem lõpeta muigamine, poiss," ähvardas Liz.

"Vabandust," pomises kutt muigamise lõpetades.

"On sul kõik korras?" muretses naine, nüüd mulle tähelepanu pöörates.

"Jaa, põsk natuke valutab, aga muidu on okei," vastasin rahulikult, "Luke polnud süüdi," lisasin veel.

"Kuulsid?" kergitas Luke oma ema poole kulmu ja muigas uuesti.

"Ole kuss," Liz andis Luke'le uuesti vastu pead, seekord aga õrnemalt ja ise samuti muiates.