Vihkan Sind [Luke Hemmings]

27

Luke

Kuigi olin Arleenist kindlasti mitu korda tugevam, lasin tal minu ümber pöörata.

Vaatasime mõlemad üksteisele uurivalt otsa ja mul oli ainult üks küsimus.

Kas ta oli pime, kurt või loll?

Mul sai sellest jõllitamisest kõrini ning lükkasin ta käe oma õlalt, valmistudes jällegi uksest välja astuma.

"Mida sa mulle öelda tahtsid?" küsis ta vaikselt.

"Enam pole vahet," ma oleksin ennast lihtsalt idioodiks teinud.

Ma olin juba niigi palju vihjeid jätnud.

Ma saan aru, et tal on matemaatikaga probleeme, aga ühte ja kahte kokku viia ei ole ju nii raske.

Sammusin viimaks uksest välja ning suundusin söögituppa.

"Ema, Calum helistas, tal läheb abi vaja. Hädaolukord."

"On kõik korras?" muretses mu ema.

"Enam-vähem, aga ma pean kiiresti tema juurde minema."

"Okei, aga mine siis pärast koju. Ma ei ole ka siin enam väga palju kauem."

Noogutasin talle vastuseks ning tänasin Arleeni vanemaid maitsva õhtusöögi eest.

Võtsin esikus nagist oma jope ja astusin uksest välja.

"Ashton," helistasin kutile.

"Mis viga?"

"Miks peaks midagi viga olema?"

"Ma tean sind piisavalt ja sul on jälle see sitt-juhtus-hääl."

"Ta vihkab mind," kurtsin.

"Kes?"

"Arleen."

"See vähe vana uudis juba ei ole või?" naeris Ash.

"Ma tulen sinu juurde," otsustasin.

"Väga mugavaks läinud," kuulsin muiet kuti hääles.

"Olen kohe seal," lõpetasin kõne.

Istusin autosse ja hakkasin Ashtoni juurde sõitma.

Tema maja ees oli aga veel kaks autot. Calumi ja Michaeli.

Parkisin ka enda auto maja ette ning sammusin majja.

"Luke jõudis!" kuulsin Ashtonit hüüdmas.

Potsatasin diivanile istuma ning haarasin laualt õlle.

"Noh, kellelgi on väga sitt tuju," noris Michael.

"Ole vait!" pomisesin talle, juues mitu lonksu enda käes olevast joogist.

"Mis juhtus?" uuris Calum, endalegi uue õlle võttes.

"Ma pean rohkem purjus olema, et sellest rääkida," vastasin, tegin õllele lõpu ning haarasin uue.

"Ainult õllega läheb sul küll kaua aega," muigas Ashton.

Lõpetasin ka teise õlle, kui kangem kraam välja toodi.

Ashtonil oli õigus. Ma jäin palju kiiremini täis.

Irvitasime kõhud kõveras ka kõige idiootsemate asjade peale.

Nagu näiteks, kui Ashton vaiba taha komistas ja Michaelile otsa lendas. Või kui Calum mingid pudelid laua peal ümber ajas ja Michael teda pikki pead lõi. Või kui mina ennast naerdes diivanilt alla keerasin.

Ashton tõi pidevalt mingeid pudeleid juurde ja kuigi ma teadsin, kui kohutav on pohmell kõike segamini juues, ei hoolinud ma sellest karvavõrdki.

Mul oli lõbus ja muu mind ei kottinud.

"Luke, sa peaks piiri pidama," lausus Calum, kui ma ei suutnud diivanilt püsti tõusta, et peldikusse minna.

"Pea ise piiri," itsitasin talle vastuseks.

Kogu tuba oli suhteliselt hägune ning WC-sse jõudmine polnud just lihtsaim. Sama oli ka elutuppa tagasi minemisega.

Suutsin vist ühe Ashtonile kingitud lillevaasi ära lõhkuda, kuid ma ei olnud selles päris kindel.

See võis ka vabalt lillepott olla, mis oli vähem tõenäolisem, sest Ashton oli ükskord isegi kaktusel lasknud ära kuivada.

Tagasi elutuppa jõudes, olid enamud pudelitest laua pealt kadunud, kuid sinna olid tekkinud neli klaasi.

"Mis see on?" küsisin ainukest täis klaasi laualt tõstes.

"Vesi," vastas Calum.

"Miks kuradi pärast me vett joome? Alko sai otsa või?" naersin ja asetasin jooginõu tagasi lauale, kust ma selle just ennist võtsin.

"Joo ära see," käskis Ash.

"Miks?" ei saanud ma aru.

Mul oli jumala lõbus, miks nad seda ära tahtsid rikkuda?

"Sest sa oled purjus ning sul on hommikult kohutav pohmell."

See oli nõme. Nendega oli just lõbus ja siis nad muutuvad selliseks.

Peopidurid.

Vaatasin neid pahaselt ning ristasin rinnal käed näitamaks oma pahameelt nende suhtes.

"Ära mängi last, Luke," mingi ime läbi, oli enne purupurjus Michael nüüd poole kainem.

"Ma ei taha vett!" vaidlesin.

"See teema ei kuulu arutlusele. Sa tänad meid homme," Calum ulatas klaasi jällegi minu poole, millest ma täielikult keeldusin.

Calum ohkas ning pani klaasi tagasi lauale.

Hakkasin laua teisest otsast veel ühte (ma polnud kindel mitmendat) õllepurki võtma, kuid Ashton napsas selle täpselt mu käe alt ära.

"Anna tagasi," virisesin.

Arvasin, et kutt tahab ise seda juua, kuid ta viis selle, ja kõik muu alkoholi, mis lauale veel jäänud oli, kööki ära.

"Miks, Ash?" olin segaduses.

Õhtu ju alles algas.

"Sest sa oled niigi purjus," põhjendas ta.

"Ei ole," vaidlesin solvunut mängides.

"Oled küll. Nüüd joo see vesi ära," käskis Michael.

Raputasin kangekaelselt pead.

"Ole nüüd," ohkas Calum ja ulatas mulle uuesti veeklaasi.

Ohkasin ning võtsin siiski selle vastu. Jõin vastu tahtmist maitsetu vedeliku ära ning hakkasin diivanilt püsti tõusma.

"Kuhu kiirustad?" imestas Ashton.

"Koju," laususin.

"Istu aga heaga maha," Michael patsutas diivanile, et ma sinna istuksin.

Tegin seekord kohe nagu nad nõudsid.

"Mis sind siis niimoodi jooma ajas?" uuris Cal.

"Arleen," ohkasin, "kas ma saaksin veel ühe õlle?" vaatasin Ashtonile paluvalt otsa, kes mõtlemata pead raputas, keeldudes mulle rohkem alkoholi andmast.

"Mis ta teeb siis?" uuris Calum edasi.

"Ta vihkab mind."

"Me kõik - põrgu päralt - terve kool teab seda," tuletas Michael mulle seda jällegi meelde.

"Aga ma ei taha, et ta mind vihkaks!" vaidlesin.

"Kas Luke Hemmings just praegu tunnistas, et talle meeldib Arleen?" imestas Calum.