Vihkan Sind [Luke Hemmings]

59

Luke

Istusin rahulikult enda toas voodil ja vaatasin telekat. Ma ei kavatsenud nädala lõpuni kooli minna. Kui ma peaks seal Mike'i nägema ei lõpeks see ilmselt hästi.

Mu ema oli minu kõhuviiruse juttu uskuma jäänud nii, et puudumise põhjusega oli korras.

Tundsin ennast ausalt öeldes veidi halvasti. Mitte, et mul päriselt mingi oksetõbi oleks olnud. Asjad, mis ma Michaelile ütlesin läksid veidi liiga kaugele. Ta on ikkagi mu parim sõber, mis sellest, et me temaga tülli läksime.

Tegelikult on ju tema süüdi. Kui ta poleks Arleenile valetanud, poleks midagi sellist üldse juhtunud.

Ja kui sa oleksid varem ennast kokku võtnud ja Arleeni välja kutsunud, poleks seda samuti juhtunud.

Raputasin selle mõtte kiiresti peast. Alati on lihtsam kedagi teist süüdistada. Kuigi tundsin ennast selle pärast halvasti.

Äkki helises mu telefon. Võpatasin kergelt, kuid võtsin kõne suhteliselt kiiresti vastu.

"Tsau Ash!" tervitasin, uuesti pilgu telekale viies.

"Mida sa korda saatsid Luke?" päris Ashton pahaselt.

"Mida ma tegin?" küsisin segadusse sattudes.

"Mida sa Michaelile ütlesid?" ärritus kutt veelgi rohkem.

Oi jumal, kas Mike oli Ashtoni juurde ka näitlema jäänud? Mida ma talle teinud olin, et ta teised minu vastu üles ässitab?

Kas Michael tõesti viitsib kaks päeva seda tsirkust teha?

"Ei midagi erilist," laususin õlgu kehitades ja sellest mitte väga hoolides.

"Kui ei midagi erilist, kas siis Michael oleks mind endale järgi kutsunud, nutnud ja mulle korrutanud, et ta on hale?" heitis Ash mulle ette.

"Ta teeskles," turtsatasin. Kas ta oli suutnud ka Ashtoni ära petta?

"Teeskles?!" hüüatas kutt nüüd juba vihaselt, "mida kuradit sa endale lubad? Kas sa ei suuda enam normaalselt käituda?!"

"Miks te mind süüdistate? Tema oli see, kes valetas, aga keegi pole tema peale pahane!" solvusin. Kõigile jääb minu käitumine ette, aga teiste käitumisest on neil savi. Kus on õiglus?

"Ma tean, et tema valetas, ma olen tema peale selle pärast pahane ka olnud, aga see ei õigusta sinu käitumist!" tasandas Ashton uuesti häält.

"Et tema võib valetada, aga ma ei või talle midagi veidi solvavat öelda?" ärritusin veelgi.

"Sa rikkusid Arleeni ja Michaeli suhte!" süüdistas Ash kurjalt.

"See oli niikuinii rikutud, kui Mike talle algusest peale valetas!" vaidlesin.

"Michael oleks ise Arleeniga rahulikult rääkinud ja nad oleksid ikka mõlemad õnnelikud!"

"Aga minu õnnelikkus?!" hüüatasin mõtlematult.

Ashton jäi hetkeks vait.

"Või nii on lood," lausus ta etteheitvalt, "sa tõestasid veelkord, et sa oled totaalne egoist. Kas tõesti arvad, et sinu armukadedus oli piisavaks põhjuseks, et Michaeli ja Arleeni suhe ära rikkuda?"

Uuesti kõlas tema pool vaikus. Ma ei osanud ka midagi öelda.

"Tead, Luke, ela hästi ja ära enam meie juurde kaastunnet otsima tule!" ütles Ashton vihaselt ning lõpetas kõne.

Nüüd hakkas mul halb. Nüüd jõudis mulle kohale, millist rolli sõbrad minu elus omasid. Kuulda ühte parimat sõpra sinust lahti ütlemas. See polnud meeldiv.

Ma vist sain aru, mis võim mu sõnadel Michaeli üle oli. Ma olin lihtsalt liiga vihane, et seda märgata.

Kes ma üldse olen? Ma olen kaotanud kõik oma sõbrad. Peale Calumi, kuid vaevalt temagi minuga suhelda tahab, kui Ash talle kõik ära räägib.

Ma suutsin isegi Arleeni endast eemale peletada. Kui veider mõelda, et mitte väga kaua aega tagasi ma vihkasin teda, aga nüüd muretsen, kuidas temaga uuesti lähedaseks saada.

Kurat võtaks, Luke, sa suudad ikka kõik perse keerata.

Mul oli täiuslik võimalus Arleen endale saada, aga ma olin lihtsalt täielik argpüks ja jäi temast ilma.

Türa küll, ma olen idioot.

Lihtsalt, et oma tahtmist saada, sõitsin teerullina Michaeli tunnetest üle.

Ma panin ta nutma ja Mike ei nuta kunagi. Ta pole iialgi meie ees pisaraid valanud.

Ma oleksin võinud aksepteerida fakti, et Arleen ja Michael on suhtes ning õnnelikud, aga ei, ma pidin oma nina sinna vahele pistma.

Ma olen loll.

Lasin teadlikult oma peal valju mürtsuga vastu seina kukkuda.

Ega ma lollimaks enam minna ei saa.

Ma pean selle jama ära lahendama.