Vihkan Sind [Luke Hemmings]

28

Arleen

Miski ei lasknud mul see öö magama jääda.

See võis olla tugev tuul, mis väljas vilistas.

See võis olla öökull, kes mu akna taga oleval puul juba teist tundi järjest huikas.

See võis olla kohutavalt külm tuba.

Või Luke'i pooleli jäänud jutt.

Ma ei saanud aru, miks see mind painas. Nagunii tahtis ta lihtsalt mingit lolli nalja teha. Millal on Luke'l midagi tarka öelda olnud?

Just nimelt.

Mitte kunagi.

Ta alati lollitab.

Ta pole kunagi midagi tõsiselvõetavat öelnud. Pigem on ta koguaeg ainult mind solvanud.

Luke on kuradi keeruline inimene.

Äkitselt kõlasid välisuksele valjud koputused, mis vaikses majas veel eriti hästi kajasid.

Mida kuradit!?

Olin sellisest asjast väga segaduses, kuid arvasin, et on parem kui mu vanemad üles ei ärka. Seetõttu tõusin kiiresti voodist püsti ning jooksin võimalikult vaikselt alla korrusele.

Hakkasin juba ust lukust lahti tegema, kui otsustasin köögist igaks juhuks noa haarata.

Parem karta kui kahetseda.

Keerasin ettevaatlikult ukse lukust lahti. Nuga teises käes pigistades avasin aeglaselt ukse.

"Luke," ohkasin kergendatult, nähes ukse taga blondijuukselist poissi.

"Mina," itsitas ta.

"Mida sa tahad?" jätsin noa jalanõude riiulisse ning astusin jahedasse ja tuulisesse öösse.

"Mis kell on?" küsis kutt.

Ta silmad oli veidi udused, kuid läikisid siiski kuuvalguses.

"Selle pärast tulidki siia?" kortsutasin kulmu.

Kutt ainult noogutas.

Pööritasin silmi.

"Poole kolme paiku," vastasin, "mida sa teed siin?" küsisin ikkagi uuesti.

"Ma tahtsin jutu lõpuni rääkida," teatas kutt.

Kortsutasin Luke'i poole kulmu.

Millest selline meelemuutus?

"Ma kuulan," õhutasin teda rääkima.

"Sa meeldid mulle," ütles ta.

"M-mida?"

"Sa meeldid mulle," kordas ta ning itsitas.

Jäin Luke'i segaduses näoga js peksleva südamega vaatama.

Ta astus kaks sammu mulle lähemale ning meie näod puutusid peaaegu kokku. Luke viis oma mõlemad käed mu põskedele ja ühendas õrnalt meie huuled.

Olin liiga segaduses, et midagi teha või vastu hakata nii, et ma suudlesin teda vastu.

Kuni reaalsus mulle kohale jõudis.

Lükkasin Luke endast eemale, kui tundsin ta huultel vänget alkoholi maitset.

"Sa oled purjus," ütlesin talle.

"Mis siis?"

"Mine koju, maga kaineks ja siis räägime," lubasin.

Miks ma kohe selle peale ei tulnud, et ta täis on?

"Aga--" alustas Luke manades enda näole kurva kutsika ilme.

"Sa ei mõtle seda, sa oled purjus."

Miks ma üldse selle pärast muretsen, niikuinii ta hommikul seda ei mäleta.

Millegi pärast muutis see mõte mind nukraks.

"Ma mõtlen!" vaidles Luke astudes mulle lähemale, "sa meeldid mulle."

Eirasin oma südame pekslemist ning lükkasin poisi endast eemale.

"Mine koju, homme räägime, okei?"

"Okei," Luke lasi nukralt oma pea norgu ning astus ise minust eemale.

"Luke," püüdsin veel korraks tema tähelepanu saada.

See toimis ning poiss vaatas mulle uuesti otsa.

"Sa meeldid mulle ka."

Mida sa teed Arleen?!?!

Luke' silmad muutusid peale seda lauset säravateks.

Surusin enda silmad kinni, kirudes oma läbimõtlematut ja idiootset käitumist.

Ta seisis uuesti minu ees ning kallistas mind äkitselt.

Proovisin uuesti lohutada ennast mõttega, et ta on väga purjus ja ei mäleta seda hommikul, kuid see millegi pärast ei lohutanud mind.

"Kas ma võin siia jääda?" pomises Luke minu juustesse.

"Ei," vastasin mõtlemata.

Ta tõstis oma näo mu juustes ning vaatas mulle paluvalt otsa.

"Mine praegu koju, homme räägime," ütlesin talle juba päris mitmendat korda selle õhtu jooksul.

Luke langetas uuesti oma pea ning astus minust eemale.

"Okei," nõustus ta nukralt ning suudles mind veelkorra, hakates siis enda kodu poole lonkima.

Ja sel hetkel sain ma aru.

Luke Hemmings oli mulle südamesse pugenud.