Ashton
Mul oli kahju Michaelit sellises olulorras vaadata.
Kui me minu juurde jõudsime, äratasin ta üles ja talutasin külalistetuppa, kust ta selle õhtu jooksul nähtavasti välja ei kavatsenud tulla. Siiski kuulsin vaikseid summutatud nuukseid, kui ma sellest toast mööda kõndisin.
Ma austasin Mikey soovi üksi olla ning ma ei sundinud teda ka rääkima, mis juhtus.
Nii palju kui ma aru sain, ütles Luke talle üht koma teist.
Ta oli ilmselt rannas koos Arleeniga, kes pidi seda kõike pealt nägema ja kuulma. Kuigi ma ei saa aru, miks tüdrukut siis ei olnud kui ma Michaelile järgi läksin.
Aga võib-olla oli Michael üksi rannas?
Kuna tundus, et Mike ja Luke on tülli läinud, otsustasin helistada Arleenile, et midagi teada saada ning äkki ta on nõus Michaelit lohutama tulema
"Hei!" tervitasin.
"Tšau!" vastas Arleen veidi väsinud häälel.
"Kas sa magasid?" muretsesin. Tema und ma nüüd küll segada ei tahtnud.
"Ei, ei," kinnitas tüdruk ning kuulsin kuidas ta vaikselt nina nuuskas.
"Kuule, ega sa ei tea, mis Luke ja Mike'i vahel juhtus?" pärisin.
Arleen jäi vaikseks.
"Halloo?" küsisin igaks juhuks. Äkki oli kõne katkenud?
"Ma kuulen," vastas ta väikese viivitusega.
"Noh?" küsisin uudishimulikult.
"Tead, ma tulen homme sinu juurde. Tohib? Ei ole päris telefonijutt," lausus Arleen.
"Muidugi," lubasin mõtlemiseta. Äkki suudab ta Michaelile ka toeks olla.
"Okei, ma helistan, kui tulema hakkan," lausus tüdruk.
"Oota, kas sa koolis ei peaks olema. Neljapäev on homme ju?" sattusin segadusse.
Michaelit ma sellises olekus kooli ei lasknud, kuid ma ei tahtnud, et Arleen poppi teeks.
"Ma olen, eeh, veidi haige. Ema lubas nädala lõpuni kodus olla." Mul oli kahtlus, et tüdruk valetab oma tervise kohta, kuid ma ju kuulsin, kuidas ta ennist nina nuuskas. Äkki ta oli nohu saanud?
"Okei. Näeme homme ja saa terveks," laususin.
Tüdruk lõpetas kõne ilma head aega ütlemata.
Võib-olla oli Luke ka teda solvanud?
Istusin diivanile ning lülitasin teleka sisse, jäädes vaikselt mingit mängufilmi vaatama. Michael oli ilmselt magama jäänud, sest ta toast polnud enam nina luristamist kuulda.
Oleksin tegelikult tahtnud Arleeni juba täna näha, kuid Michael vajas maharahunemiseks aega ning kellaaeg oli ka juba päris hiline.
Kui film oli lõppenud, lülitasin teleka välja ning läksin magama.
--
"Hei!" tervitasin hommikul ukse taga seisvat Arleeni.
"Hei jah," vastas ta, hääl veidi nukralt kõlamas.
Kutsusin tüdruku edasi esikusse. Ta pani oma jope nagisse ning võttis ka ketsid jalast.
"Mis on juhtunud?" pärisin, kui olime diivanile maha istunud.
YOU ARE READING
Vihkan Sind [Luke Hemmings]
FanfictionVihkamine ei tähenda surma soovimist. Vihkamine on mitte meeldimise kõige rängem vorm. Copyright somebody08 ©2017