Vihkan Sind [Luke Hemmings]

7

"Siin sa oledki!" nurga tagant ilmus välja Hayley, "kuhu sa kadusid?"

"Ma-" neelatasin, "ma tulin värsket õhku hingama."

"Juhtus midagi?" muretses tüdruk.

Noogutasin ning surusin oma huuled kokku.

"Mis juhtus?" uuris ta edasi.

"Ma vihkan Luke'i," ütlesin.

"Ma tean seda juba," pööritas Hay silmi.

"Ja ta suudles mind," lisasin.

"MIDA?" hüüatas Hayley.

"Kurat, ma loodan, et ma jõin piisavalt palju, et ma seda hommikul ei mäletaks," pomisesin omaette.

Veidi ma ikka teadsin, et see kogus polnud õhtu unustamiseks piisav.

"Oota, päriselt?" ei suutnud ta seda ikkagi uskuda.

Noogutasin ning ajasin ennast püsti.

"Lähme sinu juurde," laususin ning kõndisin hämmeldunud tüdrukust mööda.

"Mille ma maha magasin?" imestas ta omaette.

Pööritasin silmi ja suundusin Hay maja poole.

--

"Hommikust päiksekiir," muigas Hayley köögist, kui ma hommikul end sinna vedasin.

Mühatasin talle tere hommikust vastu ning istusin köögilaua äärde.

"Anna mulle peavalutabletti," nõudsin kätt välja sirutades.

"Enne sööd!" käskis tüdruk pannkooke lauale tõstes ja mulle taldrikut nina ette asetades.

"Ma ei taha süüa," keeldusin.

"Kas ma küsisin?" Hay tõstis pannkoogi mu taldrikule valmis.

Ohkasin ning asusin sööma.

"Kuidas sul mäluga on?" päris ta minu ette istudes.

"Sitasti," vastasin täis suuga.

"Sa ei mäleta?"

"Vastupidi, ma mäletan."

Hayley muigas.

"See ei ole naljakas. Ma lihtsalt vihkan teda!"

"See matkamine tõotab põnev tulla või mis?" naeris Hay.

"Oh shit," laususin, olin suutnud selle fakti juba unustada, "oh god, sellest ei tule midagi head," lisasin ning Hayley turtsatas naerma.

"Ma usun jah."

--

Esmaspäeva hommikul käis mul peast läbi mõte haiget mängida ja koju jääda, kuid mulle meenus matemaatika kontrolltöö, mida ma ei tahtnud üle lasta.

"Hei," tervitasin Hayley'd, kui ma klassi astusin.

"Hei!" hüüdis ta mulle vastu, "julgesid ikka kooli tulla," lisas ta muiates, kui ma tema kõrvale istusin.

"Ole vait, ma loodan, et vähemalt Luke oli piisavalt täis, et ta enam ei mäletaks."

Seda oli vist palju palutud, sest Luke ei rääkinud minuga kordagi. Ta isegi ei vaadanud minu poole ja see oli piisav, et ma aru saaksin, et ka tema mäletas.

Shit.

--

Nädala lõpuni ignoreeris ta mind. Mitte, et see mulle ei meeldinud. Vastupidi, see sobis mulle suurepäraselt, kuid fakt, et me pidime juba järgmisel nädalal viis päeva kämpingut jagama, muserdas mind korralikult.

"Kellega sa siis paaris oled?" küsis mu ema pühapäeva õhtul, kui ma oma asju kokku panin.

"Luke'ga," vastasin.

"Hemmingsiga?" küsis mu isa üle.

Noogutasin.

"Siis on ju hea, et te ära leppisite," leidis ema.

Noogutasin jällegi.

Ei oleks tore, isegi kui me ära lepiks, mida ei juhtu. Vähemalt mitte sellel sajandil.

--

"Sellest tulevad mu elu viis kõige pikemat päeva," kurtsin Hayley'le kui me bussi saime.

"Kujutan ette," muigas tüdruk.

"Ole vait," pööritasin silmi.

"Tere, õpilased," kostus õpetaja hääl läbi kõlarite, "meid ootab ees kolme-tunnine sõit ja palun käituge korralikult ning ärge prügi maha visake," lausus õpetaja oma tavapärase manitsuse.

Bussi mootor käivitus ning me liikusime kohalt.

"I'm on a highway to hell," ümisesin ja muigasin korra, kuidas see laulurida praegusesse olukorda sobis.

--

"Vaadake, et ega teie kohal prügi pole ning ärge midagi bussi jätke," ütles õpetaja enne kui ta meid bussist välja lasi.

Konrtollisin üle oma taskud, leides sealt telefoni ja kõrvaklapid suundusin väljapääsu juurde.

Võtsin bussi kõrvalt enda spordikoti ning läksin kogunemisplatsile.

Hayley seisis peagi uuesti minu kõrvalt.

"Ma loen ette reeglid, jaotan päevaplaanid ning siis jagan teile kämpingud," teavitas õpetaja.

Reeglid olid nagu reeglid ikka. Ei mingi alkoholi ega tubakatooteid, ei mingit lällamist ja laaberdamist, öörahu kell üksteist ja muu selline.

Päevaplaan ei olnud ka midagi erilist. Kell üheksa äratus, kümme söömine. Üheteiskümnest kaheni välised tegevused, peale mida on lõuna ning siis õhtusöögini vaba aeg ja seejärel poole üheksani koosviibimine.

Ei midagi väga traumeerivat. Enamus päevast on lihtsalt lebos. Koos Luke'ga.

Shit.

"Ja nüüd kämpingud," jõudis ta lõpuks tähtsaima asja juurde.

Ta kutsus paarid enda juurde ning andis neile kämpinguvõtme.

"Arleen ja Luke," kutsus õpetaja meid.

Läksime mõlemad õpetajani.

"Kämping numer kakskümmend," lausus ta ning näitas meile umbkaudse suuna, kus majake peaks olema.

Luke krabas võtme enda kätte ning asus õpetaja näidatud suuna liikuma. Järgnesin talle sõnagi lausumata.

Jõudsime kämpinguni ning astusime sinna sisse.

Luke läks otsejoones uksest vasakul olevale voodile jättes mulle parempoolse voodi.

Mind ei huvitanud kummas voodis ma magan seega viskasin oma koti voodile ning asusin seda lahti pakkima.

Panin kammi, hambaharja ja muud hügeenitooted voodi kõrval olevasse öökappi ning riided seina ääres olevasse tavalisse riidekappi.

Võtsin enda valdusesse kolm alumist riiulit, jätte Luke'le kolm ülemist.

"Lubasin alumised riiulid võtta?" küsisis ta pahaselt.

Pööritasin silmi ning lihtsalt tõstsin oma riided ülemistele riiulistele.

"Poole tunni pärast hakkab söömine," laususin.

"Ma tean," ütles Luke häiritud toonil.

"Kuule, päriselt Luke. Ma saan aru, ma ei meeldi sulle ja täie austuse juures, sa ei meeldi mulle ka. Aga kas me võiks viis päeva normaalselt läbi saada, ma ei taha mingeid mõtetuid kahtesid saada, sest me vihkame üksteist," tegin ettepaneku.

Loodsin, et sellel idioodil on veidi ajusid ning, et ta nõustub selle diiliga, kuid seda oli ilmselt liiga palju palutud.

"Mind mu hinded ei koti. Ja veel vähem huvitab mind sinuga läbi saamine," vastas ta hoopiski.

"Sa oled debiilik," sõimasin.

"Sa ka."