Vihkan Sind [Luke Hemmings]

39

Luke

Ariana polnud kunagi tahtnud minuga kuskile välja minna, aga just seda ta oli minult mitu päeva nõudnud.

"Kuhu me läheme?" päris ta kannatamatult.

"Ühte kohvikusse," ohkasin juba päris mitmendat korda. Ja me olime alles viis minutit sõitnud.

"Mis kohvikusse?" küsis ta oma kohal ärevalt niheledes.

"Ma ei tea selle nime," laususin taltsutades oma ärritust.

Ma ei saa aru, mis Arianal viimasel ajal viga on. Ta ripub mul pidevalt kaelas ja nõuab, et me igal pool koos oleksime. Kusjuures ei lase ta mul nüüd nädalavahetuseti tema juurde minna, kuid minu juures käimine on välistatud.

Kuigi mu ema lõpuks siiski tühistas koduaresti, kuna ma leidsin ikkagi võimaluse välja minna ning ta andis ka mu telefoni tagasi, keelas ta külalised ja ma pidin kümnest kodus olema. Samuti oli ta sunnitud mu autovõtmed tagasi andma, kuna tal polnud iga hommik aega mulle koolibussi mängida.

Mul on tõesti tunne, et ma olen jälle 12-aastane. Ainult selle vahega, et siis ma sattusin jamadesse kuttidega, kuid nüüd olid mul probleemid Ariana pärast.

Lasin julmalt kõrvust mööda Ariana vadistamise ning õnneks saabusime ka varsti kohvikusse.

Keerasin süüte välja ning kiirustasin teisele poole autot, et Arianale uks lahti teha.

Astusime koos söögikohta ning Ariana valis laua akna ääres.

"Jumal hoia, Michael!" kostus paar lauda meist edasi tüdruku naeru.

Arleen?

Sellele järgnes naer, mille ma tahest tahtmata äta tundsin.

Michael.

Mida kuradit ta siin teeb?

Vaatasin üle Ariana õla ja nägin Arleeni ja Michaelit ühes lauas istumas ja millegi üle hüsteeriliselt naermas.

"Mingi lasteaed on siia lahti lastud või?" turtsatas Ariana halvakspanevalt vaevumata seljataha vaatama.

Kehitasin lihtsalt õlgu ja vaatasin enda ees istuvale tüdrukule otsa.

"Mis asi see on?" kortsutasin kulmu, märgates punast laigukest ta kaelal.

"Mis?"

"Su kaelal."

Ariana muie oli tema suult pühitud. Ta võttis käekotist oma telefoni ning uuris ekraanipeegelduselt oma kaela.

"Ah see," naeris ta, "ma kõrvetasin oma kaela, kui ma ükspäev lokke tegin."

Kortsutasin uuesti kulmu, kuid lasin selle teemal minna.

Eks ikka juhtub.

"Miks keegi meie tellimusi võtma ei tule?" virises Ariana peale paari minutilist vaikust.

"Ma lähen tellin letist. Mida sa tahad?" hakkasin oma kohalt püsti tõusma.

"Üks latte ilma suhkruta," ütles ta mulle ning ma hakkasin leti juurde kõndima, möödudes sealjuures Arleeni ja Michaeli lauast.

"On sul homne õhtu vaba?" kuulsin Michaelit küsimas.

Kikitasin kõrvu, üritades Arleeni vastust kuulda.

"On," vastas ta, muie tema hääles kõlamas, "tahad jälle Ashi juurde kutsuda?"

Miks mul oli selline tunne, et see oli nende kahevaheline nali.

"Põhimõtteliselt," naeris Michael, kõlades palju närvilisemalt kui tavaliselt.

Oo ei mees, sa ei tee seda.

Teadsin juba, mis Michaelil plaanis oli. Ja see ajas mu kuradi vihale.

Võiks öelda, et isegi kade--

Ei, ma ei ole kade! Mul on Ariana!

"Tegelikult ma mõtlesin sinna pitsabaari minna," lausus Michael ja mul viskas üle.

Kuigi oli nende lauast juba veidi maad mööda kõndinud, pöörasin kannapealt ümber ja tammusin tagasi.

Arleeni vastust ootamata, tirisin Michaeli tema kohalt püsti ja vedasin ta, enne kui ta midagi öelda jõudis, wc-de juurde.

"Mis sul viga on?" olid esimesed sõnad, mida Michael suutis öelda, või tegelikult, karjuda.

"Miks kuradi pärast sa ta välja kutsud?" sisistasin talle küsimuse vastu.

"Miks kuradi pärast sind see kotib?" ei madaldanud kutt oma häält, jätkates minu peale karjumist.

"Ei koti!" proovisin ta väidet ümber lükata.

"Siis miks fucking pärast sa mu minema vedasid nagu ma oleks sinu mingile kuradi tüdruksõbrale külge löönud?" selle lausega võttis Michael paar tooni vaiksemalt, olles siiski minu peale ekstreemselt vihane.

"Ta ei ole minu tüdruk!" kaitsesin ennast.

"Just täpselt ja ei saagi olema!" millegi pärast muutsid ta sõnad mind vihasemaks, "sa keerasid kõik perse nii, et mine tagasi oma Ariana juurde ja elage hästi!" sülgas ta viimased solvagud ning tiris enda särgi minu haardest lahti ja jalutades tagasi laudade juurde.

Ma olin millimeetrite kaugusel, et mu kõrvadest oleks hakanud tossu tulema, mis oli imelik. Ma oleks aru saanud, kui ma oleksin Ariana üle kaitsvaks saanud, aga mis mul Arleeniga hakkas.

Koolistress

Just, süüdistame kõiges kooli.

Hingasin sügavalt sisse ning astusin tualettide juured ära, minnes nüüd tegelikult ka minu ja Ariana tellimusi esitama.