Vihkan Sind [Luke Hemmings]

62

Arleen

Michaelit ei olnud koolis.

Ma ei olnud üllatunud. Suure tõenäosusega ei ilmu ta veel paar päeva kooli, kuid see vaid suurendas minu süütunnet.

Mikey laseb kooli minu pärast üle.

Mitte, et see oleks tema esimene kord terve päev poppi teha, kuid sellise käitumise põhjustajaks olla, pole hea tunne.

Teised kaks poissi olid aga koolis.

Luke ja Calum otseselt üksteist ei ignoreerinud, kuid seda oli juba kaugelt aru saada, et nende suhtlemine polnud sama vaba, kui see tavaliselt oli.

Ashton oli ilmselt Calumile kõik ära rääkinud, kuid Cal on liiga hea inimene, et oma sõpra ignoreerida. Samas, ei taha ta ka oma teisele sõbrale, Ashtonile, pahameelt valmistada.

Ma kartsin tegelikult, mis siis juhtub, kui Ashton teada saab, et ma olen Luke'ga ära leppinud. Ash oleks kindlasti pahane. Tema ju nägi kõige paremini, milline mõju Luke'i sõnadel Mikeyle oli. Kas Ash hakkaks mind ka siis ignoreerima?

"Hei!" lausus Luke ning istus minu kõrvale pingile. Ta toetas oma pea vastu koridoriseina ning ohkas sügavalt.

"Kõik korras?" muretsesin. Ma tundsin ennast väga sita sõbrana, kui ma samal ajal uurivalt ringi vaatasin ning jälgisin ega Calumit kuskil läheduses ei olnud. Vaevalt muidugi, et ta Ashtonile minu peale kaebama läheks, kuid teades Cali võib see lihtsalt üle tema huulte lipsata.

"Ei," vastas kutt ausalt ning vaatas mulle kurvalt otsa. "Ma ei taha kuttidega tülis olla."

"Palu neilt vabandust," pakkusin. Muidugi ma teadsin, et see pole nii lihtne, kuid mul ei tulnud paremalt nõuannet.

Luke turtsatas emotsioonitult: "Sa kõlad nagu meie kooli sotsiaalpedagoog."

Kortsutasin kulmu.

Miks on Luke sotsiaalpedagoogi juures käinud?

"Ma käisin temalt ka nõu küsimas," seletas kutt, näinud minu segaduses pilku.

"Aga see on ainuke asi mida sa teha saad," laususin, "aega ei saa tagasi kerida ja kõik, mis on tehtnud, on tehtud."

"Kurb tõde," noogutas Luke minu jutule nukralt kaasa. "Ma ikka ootan pikkisilmi seda hetke, kuni keegi ajamasina leiutab ja ma kõik oma vead heaks saan teha."

Ma ei osanud selle peale midagi öelda, niiet patsutasin kutti lihtsalt kaasatundlikult õlale.

"Kas sa oled Mike'i näinud?" päris Luke, et purustada ebameeldiv vaikus meie vahel.

Raputasin pead.

"Viimane kord, kui ma teda nägin, tuli tal paanikahoog peale ning Ashi arvates on parem, kui ma teda veidi aega ei näe," seletasin.

"Käigu see Ashton oma nõuannetega kuradile," pomises Luke pahaselt.

"Ma sain aru, et sa tahad temaga ära leppida?" sattusin segadusse.

"Tahangi, aga ta on ka Calumi minu vastu üles keeranud," kaebas Luke.

"Kõik saab korda," lohutasin poissi ning tõmbasin ta kallistusse.

Luke embas pikemalt mõtlemata mind vastu ja surus oma näo vastu mu kaela.

"Palun ära sa vihka mind," sosistas Luke vaikselt vastu mu nahka.

"Ma ei vihka sind," kinnitasin ning hakkasin kuti blondide juustega mängima.

"Sa oled ainuke inimene, kes minuga suhtleb ja tegelikult peaksid sina veel kõige vihasem minu peale olema," podises Luke ennast haletsevalt edasi. Tundsin, kuidas poisi kuumad pisarad mööda minu kaela alla voolavad.

"C'mon, Luke, ära nuta. Kõik saab korda," lohutasin teda ja silitasin vaikselt kuti pead.

Luke hingas korra sügavalt sisse ning eemaldus minu kallistusest. Ta pühkis oma silmaalused kampsunivarrukaga kuivaks ja naeratas kurvalt.

"Mitte Mike ei ole hale, vaid mina olen," lausus Luke ning hakkas püsti tõusma.

Haarasin tema randmest enne kui ta minema jõudis kõndida.

"Luke, sa ei ole hale. Samamoodi ei ole hale ka Michael. Te olete mõlemad inimesed; meie kõik oleme inimesed ja meil on tunded. Nutmine on inimlik," ütlesin kutile sügavalt silma vaadates. Selle peale noogutas ta korra, kinkis mulle veel ühe nukra naeratuse ja kõndis minema.

Ohkasin sügavalt, tõusin pingilt ja suundusin oma viimasesse tundi. Õnneks oli selleks täna muusika ning õpetaja lasi meid isegi varem tunnist ära.

Jäin minema tormavate õpilaste massist maha ning sammusin rahulikult garderoobi, et sealt oma jope võtta.

Suundusin peale seda kooli kõrval asuva pargi poole. Ma pidin oma pead tuulutama, et üldse aru saada, mida ma tahan ja mida mitte.

Kas ma tahan Luke'ga hästi läbi saada või Ashtoniga? Kas ma tahan enda ja Luke'i sõprust salajas hoida? Kas Michaeliga saab kõik korda?

Mul on kahju Luke'st, kes kogu sellest jamast läbi peab minema. Ma ei taha ette kujutada, kui kohutav võib olla oma parimate sõprade kaotamine.

Sain vaid paar hetke üksinda mõtiskleda, kui keegi minu kõrvale istuma potsatas.

"Ära nuta, lillekapsas, homme sööb sind hobune."

Ma ei olnud oma pisaratest niiskeid põski tähele pannud ja samamoodi ei suutnud ma meenutada, millal ma nutma hakkasin, kuid Ashtoni tervituse peale muigasin tahest tahtmata.

"Ma olen Mikey pärast mures," laususin. See ei olnud ka vale. Michael ei olnud hetkel küll otseselt minu nutmise põhjuseks, kuid ma ei saa Ashile ju ometi öelda, et ma Luke'le kaasa tunnen. 

Luke'l oli selles osas õigus, et just mina peaksin kõige rohkem tema peale vihane olema, kuid ma olin hoopiski esimene, kes talle andestas.

"Sa ei pea muretsema. Mike vajab lihtsalt paari päeva, et olukorraga harjuda ja šokist välja tulla. Temaga saab kõik korda," lohutas Ash mind.

"Kas ma ei võiks talle helistada?" pärisin. Ma tahtin Michaeliga rääkida. Ma pidin vabandama. Äkki see aitaks tal kõigest üle saada?

"Ma ütlesin Michaelile, et sa ootad pikkisilmi, et tema ees vabandada ja Mike ütles, et ta ei ole veel valmis sind nägema," tunnistas Ash.

Millegi pärast tegi see haiget. Ma lootsin, et Michael tahab ka mind näha.

"Oh, okei," laususin, üritades oma hääles pettumust varjata.

"Michaelil on praegu keeruline. Ta pole kunagi midagi sellist kogenud. Lisaks on selle supis veel ka Luke, kes oli pikka aega tema parim sõber," lohutas Ash ning silitas toetavalt minu õlga.

"Kui Mikey on valmis mind nägema, palun anna mulle teada. Ma tahan temaga väga rääkida," palusin.

"Muidugi," nõustus Ashton ja naeratas laialt.

"Aitäh," tänasin kutti ja kallistasin teda.

"Sa ei pea mind tänama," vastas Ashton tema hääl soe ja sõbralik.