Vihkan Sind [Luke Hemmings]

26

Sa. Oled. Fucking. Idioot. Arleen.

Jah, seda ma olen.

Istusin alates hetkest, kui ma Luke ära ajasin ukse ees põrandal ning sõimasin ennast.

Olin jällegi lasknud Luke endale lähedale.

Ja ma vihkasin ennast selle pärast.

Õigemini, ma vihkasin teda.

Just, ma vihkasin Luke'.

Keda sa lollitad, Arleen. Maakera on juba ammu teistpidi pöörlema hakanud ja ta meeldib sulle.

Mida kuradit, Arleen!?!?

Ma ajasin iseennast nende mõtetega hulluks.

Koperdasin enda tuppa, viskasin voodisse pikali ning vajusin unne, mis oli täidetud Luke'ga.

"Arleen," kuulsin kedagi oma nime sosistamas.

"Mhmmm," mõmisesn vastuseks ning keerasin ennast selili.

"Ärka üles ja pane ennast valmis. Liz ja Luke tulevad õhtusöögile," teatas mu ema.

"Mida!?" olin hetkega ärkvel.

"Mis sul hakkas?" kortsutas ema minu poole kulmu.

"Palun ütle, et sa teed nalja!"

"Ma teen nalja?" lausus mu ema, olles vägagi segaduses.

Ta ei mõistnud mitte kunagi minu käitumist.

Oigasin ning keerasin ennast kõhuli ja pressisin näo sügavale patja.

Sellest tõotab tulla üks kohutav õhtu.

--

Istusin vähe korralikumate riietega, kui mu kulunud teksad ja t-särk diivanil, oodates Hemmingsite saabumist.

Ma ei tahtnud teadagi, kui piinlikuks see kujuneb. Arvestades seda, kuidas ma Luke ära ajasin, tahab ta kindlasti seletust, mida mul talle anda ei olnud.

Ma pidin kõigepealt ise endale aru andma, mida ma teen ja tahan. See ei ole lihtne. Kuradi Luke on mu aju täiesti sassi keeranud. Ma vihkasin seda. Ma peaaegu vihkasin teda.

Aga ainult peaaegu.

Luke tegi oma vihkamise paganama raskeks.

Kuulsin koputust välisuksele.

"Arleen, palun tee uks lahti!" hüüdis mu ema söögitoast.

Tõusin diivanilt ohke saatel püsti ning jalutasin esikusse.

"Tere!" tervitasin külalisi uksest sisse lastes, manades enda näole sunnitud naeratuse ja vältides Luke pilku.

"Tere!" tervitas Liz rõõmsalt vastu ning ulatas mulle koogi, "ise Luke'ga küpsetasime."

"Poleks vaja olnud, aga aitäh," tänasin ning läksin kööki, et kook sinna ära panna.

Suundusin seejärel söögituppa, kus mu vanemad, Liz ja Luke juba istusid.

"Arleen, tule aita toidud tuua," andis ema järgimse käsu, just hetk peale seda, kui ma laua taha istusin.

Tõusin vastu vaidlemata uuesti püsti, sest juba oli mul ebamugav, kuigi ma olin Luke' seltskonnas olnud vaid kõige rohkem kaks minutit.