Vihkan Sind [Luke Hemmings]

68

Luke

"Luke, tule aita mind!" hüüdis mu ema alumiselt korruselt.

"Kohe!" hüüdsin vastu ja ajasin ennast ohke saatel voodist püsti. Haarasin kirjutuslaualt oma telefoni ning kiirustasin kööki enne, kui ema mind uuesti hüüda jõudis.

"Mis vaja?" küsisin.

"Tule haki sibulaid," käskis ta ning jätkas salatilehtede lõikumist.

"Mhh, miks?" virisesin. Ma ausalt ei viitsinud midagi teha.

"Sest meile tulevad täna külalised," lausus naine, minu virisemisest välja tegemata.

"Mina selles süüdi ei ole," pomisesin vaikselt ning liikusin jalgu lohistades köögikapi poole.

"Lõpeta virisemine, sa ei ole enam väike laps. Sa oled peaaegu täiskasvanu," pahandas ema.

"Ma olengi täiskasvanu! Ma olen 18," vaidlesin.

"Käitud küll nagu oleksid 8." Sellega oli mu ema vaidluse lõpetanud ning ma pidin ikkagi tema käske täitma.

Lõikasin meelega liiga suuri sibulatükke, et ema mu köögitoimkonnast vabastaks.

"Luke, ära jonni ja lõika normaalselt. Minu mäletamist mööda, pole Arleen just suurim sibula austaja," lausus ema, kui nägi, mida ma korda olin saatnud.

"Oota, Arleen tuleb?" elavlesin,

"Nonoh, mis sulle nüüd sisse läks," muigas ema ning vaatas mind kavala pilguga. 

Punastasin tahtmatult. Mida ma üldse loodan? Ma peaksin kuradi õnnelik olema, et Arleen minuga veel peale kõike seda jama üldse suhtleb. Aga see isekas pool minust tahtis ikka rohkemat.

"Luke, Maa kutsub." Ema üritas oma muiet alla suruda, aga see ei õnnestunud eriti.

"Lõpeta ära," pomisesin omaette ning asusin sibulaid väiksemateks tükkides lõikama.

"Ega ma ei saa sind ka ju süüdistada. Arleen on tubli ja ilus tüdruk," jätkas ema siiski minu mõnitamist.

"Ema!" venitasin vinguval häälel.

Selle peale saatis ta minu poole veel vaid ühe kavala pilgu ning jätkas salati hakkimist.

Pööritasin oma ema käitumise peale silmi ning jätkasin, põsed siiani veidi roosakad, sibulate hakkimist.

--

Kuulsin, kuidas uksekell viimaks helises, ning tormasin alla korrusele enne, kui ema mind hüüda jõudis.

"Keegi ikka ei suuda enam ära kannatada, kuni ta Arleeni näeb jah?" võttis mu ema uursti selle teema üles.

Olin just arvama hakanud, et ta jättis minu üle irvitasime, kuna olin viimased kolm tundi oma toas istunud ja ema eiranud. Lootsin, et ta saab aru, et see tema nali on juba liiga kaugele läinud. Tundub, et ma eksisin.

"Jäta, ema," virisesin.

"Arleen on tore tüdruk, mul pole tema vastu midagi," muigas ta ikka edasi.

Küsimus on selles, kas temal on minu vastu midagi?

"Külalised külmetavad ukse taga, äkki lased nad tuppa," pööritasin silmi ning üritasin teemat kõrvale viia.

Ema surus oma muige alla ning läks esikusse, et Arleen oma vanematega tuppa lasta.

Arleen ilmus suhteliselt kiiresti elutuppa ja potsatas minu kõrvale diivanile istuma.

"Tšau!" tervitas tüdruk.

"Tšau!" vastasin lihtsalt.

"Ma sain alles täna hommikul teada, et ma siia tulen," naeris Arleen.