Vihkan Sind [Luke Hemmings]

20

Luke

Tuba oli kergelt udune ja iga väiksemgi asi ajas mind naerma.

Istusime ikka koos Arleeniga nende võõraste seas.

Jah, ma ei teadnud, mis kuradi pidu see oli. Ashton oli lihtsalt mulle sellest midagi rääkinud.

"Kuule, Arleen," pöörasin ennast vasakule poole, et Arleeniga rääkida, kuid mulle vaatas vastu tühi koht.

"Hei, keegi nägi kuh -hõkk- u see tüdruk läks?" küsisin teistelt, luksatades lause keskel.

"Ta läks Gregiga," vastas keegi mulle, "sinna," osutati üles korruse poole.

Otsustasin igaks juhuks Arleeni kontrollima minema. Ta vanemad võtaks mul pea maha, kui temaga peaks midagi juhtuma.

Jällegi ajas see mõte mind naerma.

Tõusin tuigerdades püsti ning üritasin trepi poole kõndida. Seda teekonda takistasid nii joodud õlled kui ka purjus tüdrukud, kes end minule külge pookisid.

Suutsin siiski kuidagi treppideni jõuda ning asusin, käsipuust kõvasti kinni hoides, üles minema.

Teisel korrusel oli sitta kanti uksi.

Hakkasin kõiki ükshaaval lahti tegema, sattudes peale mitte nii väga toredatele tegevustele.

"Ära tee," kuulsin ühe ukse tagant nõrka häält.

"Mine ära," kostus see jällegi.

Tüdruku hääl sarnanes väga Arleeniga.

Shit.

Sain hetkega uuesti kaineks. Mu pea selgines ja ma virutasin toaukse lahti.

Asi oligi nii nagu ma kardsin. Greg, või kes iganes see tüüp ka oli, istus Arleeni jalgade peal takistades tal minema jooksmist ning kuti käed olid tüdruku pluusi all.

"Kao ära!" laususin karmilt.

"Kao ise," irvitas ta vastu.

Astusin paari sammuga ukse juurest voodi juurde ning tirisin kuti särgikaelusest kinni hoides ta Arleeni pealt ära.

"Parem tõmba minema enne kui ma sulle peksa annan," ähvardasin rusikaga ta nina ees vehkides, "selge?"

Gregi nägu muutus viimaks hirmunuks. Ta rahmeldas end minu haardest lahti ning jooksis toast välja.

Vaatasin uuesti Arleeni poole, kes voodis lamas. Ta oli kahtlaselt vaikne.

"Oled sa terve?" küsisin tema kõrvale istudes.

Vastust ei tulnud.

Lükkasin juuksed temalt näost. Tüdruku silmad olid suletud.

"Ärka!" patsutasin teda põsele.

Ma ei teandnud, mida see Greg ta joogi sisse sokutas, nii et oleks parem kui ta üles ärkaks.

"Palun ärka!" raputasin teda tugevalt õlgadest.

"Mhh," sain lõpuks vastuse ning Arleen avas ühe silma, vaadates mulle uniselt otsa.

"Tule," tõstsin ta voodist püsti ning toetasin teda.

"Kuhu me lähme?" päris ta.

Ta sõnad olid väga segased, kuid suutsin neist kuidagi aru saada.

Viisin ta vannituppa ja panin ta poti ette istuma.

"Kas sa kuuled mind?"

Noogutus.

"Sa pead oksendama," käskisin.