Vihkan Sind [Luke Hemmings]

61

"Mida sa tahad?" pärisin Luke'lt kui ta mu elutuppa diivanile istuma potsatas.

"Ma tahan vabandust paluda," lausus kutt ning vaatas mind siira, paluva pilguga.

Turtsatasin. Selleks, et Luke saaks lõplikult kõige ees vabandada, läheb paar päeva. Ta on rohkem sitta keeranud, kui midagi hästi teinud.

"Palun lihtsalt kuula mind ära!" palus Luke mulle sügavale silma vaadates.

Mind häiris ta intensiivne pilk niiet keerasin pea kõrvale, et ma kutile otsa ei peaks vaatama ning noogutasin.

"Palun vabandust, et ma Arianaga uuesti suhtesse astusin," alustas Luke.

"Ja miks sa selle pärast vabandad?" turtsatasin. Kui ma midagi rohkem vihkasin kui valetamist, oli see põhjust teadmata või lihtsalt mõttetu vabandamine.

"Sest ma olin enne seda sulle oma tundeid avaldanud. Ma olin purjus ning Ariana kasutas seda ära, et minuga uuesti suhtesse saada," tunnistas kutt ja otsis minu silmadest mingitki emotsiooni.

Ma ei teadnud, kas Luke selle koha pealt uskuda või mitte, aga samas võib taolist käitumist Ariana puhul oodata küll. Siiski, ma ei näidanud Luke'i vastu veel andestust üles.

"Vabandust, et ma sinuga sitasti käitusin," jätkas ta, saades aru, et ma ei kavatsegi kuidagi reageerida.

"Vabandust, et ma Michaeliga tülli läks--"

"Selle pärast ei pea sina vabandama," segasin vahele.

"Vabandust, et ma sinu ja Michaeli suhte ära rikkusin." Luke vaatas kahetsedes põrandale.

"See oleks nii või naa rikutud saanud," pomisesin omaette.

"Ma poleks pidanud nii teie kohtingut rikkuma," lausus kutt.

"See on miski mille eest sa pead Michaelilt endalt andeks paluma," ütlesin külmalt. Mikey'st ma eriti rääkida ei tahtnud. See oli liiga värske ja valus teema ning Luke oli viimane inimene, kelle ees ma oleksin tahtnud nutma hakata.

"Ma tean," pomises kutt vaikselt ja vaevukuuldavalt.

Elutuppa tekkis pingeline vaikus. Hingasin sügavalt sisse ja välja.

"Kas sa andestad mulle? Ma tean, et peaksin veel paljude asjade pärast sinu andestust paluma, kuid mul läheks nii kaua ja sa ei viitsiks seda kuulata. Me ei pea kohe sõpradeks saama, aga ma ei taha, et sa mind vihkaksid," katkestas Luke närvesööva vaikuse enda pilguga minu silmi otsides.

Vältisin siiski tema andestust paluvat pilku ning hammustasin mõtlikult huulde.

Kas ma peaksin talle andeks andma?

Aga mis mõte on tülis olla?

Mis mõte on üksteist vihata? Me eksisteerime ikkagi, vahet pole kui me teineteist vihkame.

Võib-olla on lihtsam talle andestada ning Luke'ga läbi saada?

Mis kasu me sellest tülist saame?

"Ma andestan sulle," laususin lõpuks ning vaatasin Luke'le otsa.