Vihkan Sind [Luke Hemmings]

9

"Mis kurat sul arus oli?" pahandas ta hakates kuskile suunas liikuma.

"Mis mõttes? Sina olid see, kelle pärast ma ära eksisin!" süüdistasin, väsimus oli minust kadunud, selle asemele oli tekkinud pahameel Luke'i vastu. Mis sest, et ta tegelikult mind praegu aitas.

"Mina?" turtsatas ta.

"Jah, sina."

"Mina ei vedanud sind vägisi sügavale metsa."

"Aga sinu pärast ma üldse siia tulingi!"

"Kuule, ega sa ise ka päris inglike ole."

"Pane mind maha!" nõudsin, hakates rabelema.

"Ära rahmelda," keelas ta.

"Lase mind siis lahti!"

"Tahadki siia metsa ekslema jääda või?" küsis ta ärritunult.

"Ikka parem, kui sinusuguse idioodiga metsamatkal olla," nähvasin.

"Ahah, aga vaata see idioot veab sind praegu metsast välja!" Luke oli jällegi vihane.

"Nagu ma oleksin seda palunud!" karjusin talle vastu.

Ta surus oma hambad tugevalt kokku ning kiirendas tempot.

"Pane mind maha!" nõudsin uuesti.

"Ole vait!" sisises ta.

"Pane mind siis maha!"

"Türa, kas sa saad vait olla või ei!" karjatas ta, viha ta silmis põlemas.

Sulgesin kiirelt oma suu ning vaatasin kõike muud peale Luke näo.

Kuti hingamine oli ikka raske ning sügav, andes selgelt märku, et ta on vihane.

Jõudsime viimaks metsast välja ning seal seisid ning tammusid närviliselt ringi õpetajad ja Hayley.

"Arleen!" hüüatas ta ning jooksis minu juurde, kallistades niipea, kui Luke mu maha asetas ja minema kõndis.

"Hei," vastasin, olles Hayley tugevas kallistuses.

"On kõik korras?" muretses bioloogia õpetaja, kes minu juurde tuli.

Noogutasin.

"Ainult väsinud ja näljane," täpsustasin.

Jalutasime laagriplatsini, kus enamus rahvast ikka lõkke ääres istus ning naeris.

Möödusime neist ning suundusime õpetajate kämpingusse.

"Oi, Arleen, las ma puhastan su käed ära!" ma olin unustanud, et mu käed olid mustad ja marraskil.

Õpetaja puhastas haavad desifitseeriva lahusega, mis katkistes kohtades veidi kipitas. Kui kogu mustus oli eemaldatud seoti mu käelabad veel sidemesse.

"Sa ei pea homme meiega asju kaasa tegema," lubati.

Noogutasin nõustumise märgiks ning läksin peale kõhu täis söömist enda kämpingusse, mis õnneks tühi oli.

Vahetasin riided ning vajusin kiiresti voodis magama.

-

Ärkasin kohutava kolistamise peale.

"Türa Luke, mis sul viga on?" porisesin uniselt, kui mingi kuju, keda ma arvasin Luke olevat, läbi akna sisse hakkas ronima.

"Sina panid ju ukse lukku," itsitas ta, kui suure mütsatusega kämpingu põrndale lendas.

"Sa oled purjus või?" kortsutasin kulmu.

"Ei," itsitas kutt edasi ning ajas ennast põrandalt püsti.