Vihkan Sind [Luke Hemmings]

46

Arleen

"Mida sa siin teed?" kortsutasin kulmu.

"Ma tahaks teada, kus sa olid, aga kuna Luke on juba viimased kolm tundi sind siin oodanud, siis ma lasen tal enne rääkida," ema tõusis diivanilt püsti ning läks kööki.

"Noh, mis probleemiks?" istusin tugitooli Luke'i vastas ning isegi ei üritanud oma tüdimust varjata. Panin oma telefoni telekalaua peale ning toetasin end vastu seljatuge.

"Miks su teksad märjad on?" kortsutas Luke kulmu minu küsimust täielikult eirates.

"Pole sinu asi," vastasin. Ma ei saanud talle väga valju häälega nähvata, muidu oleksin oma emalt pärast pikki päid ja jalgu saanud, et miks ma inimestega ilusti suhelda ei oska.

"Kelle särk see on?" päris ta edasi.

"Endiselt pole sinu asi," ütlesin jällegi, "oli sul asja ka või?"

"Ma tahtsin vabandada," lausus kutt.

"Mida?" turtsatasin.

Ma peaksin vist kõrvaarsti juurde minema.

"Ma tahtsin vabandada, et-- oota," katkestas ta oma jutu, "kas see on Michaeli särk?"

Imestusin veidi, et ta suutis sellest aru saada. See oli ju ikkagi täiesti tavaline valge särk.

"Kust võtad?" turtsatasin, proovides kõlada häiritult, kuid siiski oli veidi närvilisust mu hääles kõlada.

"Õlgade peal on õrnad juuksevärviplekid," Luke kulmukortsutus süvenes, "kas see on Michaeli särk?" küsis ta veelkord, seekord veidi agressiivsemalt.

"Jah, on küll. Mis siis?" vastasin kõlades üsnagi üleolevalt ja ma valetaks, kui ütleks, et ma ei tahtnud nii kõlada.

"Miks sa Michaeli särki kannad?" uuris kutt edasi. Mulle ei meeldinud ta uudishimulikkus.

"See ei puutu sinusse!" hoidsin ennast tagasi, et mitte Luke peale karjuda.

"Kus sa Michaeliga käisid?"

"Pole sinu asi!" sisistasin läbi hammaste.

"On küll, kurat võtaks!" Luke oli samuti väga lähedal karjumisele.

"Ei ole, kurat võtaks!" immiteerisin teda.

"On küll!"

"Ütle üks hea põhjus, miks see on sinu asi!"

Luke surus oma huuled kokku, vaatas mind paar hetke vihaselt ning trampis seejärel minust mööda ning otse uksest välja.

Krigistasin oma hambaid ning mul oli tunne justkui tahaksin oma juuksed peast välja kiskuda. Täpselt nii vihane olin ma Luke' peale. Kelleks kuradiks ta peab ennas, et minu elus sorkida?

Hingasin sügavalt sisse ja välja üritades ennast maha rahustada, võtsin laualt oma telefoni ning hakkasin treppide poole minema.

"Mitte nii kiiresti," mu teed tõkestas mu ema.

"Ema, mitte praegu," ohkasin, "ma tahan magada."

"Kus sa olid?"

Järgmine, kes oma nina minu asjadesse topib.

"Michaeliga," vastasin siiski. Mida kiiremini see idiootsus läbi saab, seda kiiremini saan ma oma voodisse magama.

"Kus kohas?"