Vihkan Sind [Luke Hemmings]

50

Arleen

"Arleen, ärk-- ARLEEN!" ehmusin oma ema karjumise peale ning ärkasin üles.

Ka Michael tõusis istuli ning vaatas segaduses näoga toas ringi.

Leidsin oma väga vihase ema toa ukse juures seismas.

Shit.

Shit.

Shit.

Ma olen surnud.

Ka Michael oli mu ema märganud ning oli nüüd näost tulipunane. Mitte, et ma parem oleksin olnud.

"Kümme minutit ja mõlemad olete all," käskis ema ning väljus vihasena minu toast.

Niipea kui ta mu toaukse kinni virutas, vajusin ohke saatel tagasi selili voodisse.

Ma olen kõrvuni jamas.

"Kas su ema lööb mu maha?" küsis Mikey vaadates hirmunud silmadega mulle otsa.

"See oleks kõige leebem lahendus," turtsatasin.

Michaeli silmad suurenesid veelgi. Naersin ta näoilme üle ja suudlesin teda korraks.

"Ära muretse," lohutasin teda.

"Muidugi ma muretsen, kui ma võin oma kehaosadest ilma jääda," hüüatas Michael, olles ise jumala tõsine.

Puhkesin selle peale naerma.

"Ära muretse, kõik jääb sulle alles," naersin edasi ning sasisin ta juukseid.

Ma polnud selles tegelikult väga kindel. Mul polnud kunagi midagi sellist ette tulnud ja mul polnud aimugi kuidas mu ema sellele reageerib. Ma lootsin, et ta sellest isale rääkinud pole, muidu võib Michael oma kallitele kehaosadele juba head aega öelda.

Ajasin ennast voodist püsti ning otsisin kummutist uued riided.

"Soovitaks sul ka ennast riidesse panna," ütlesin Michaelile, kes siiani voodis lamas.

"Kas ma ei võiks aknast alla hüpata ja ära põgeneda?" küsis ta minult.

"Et sul veel rohkem jamasid mu vanematega tekiks?" küsisin vastu, mille peale ta vaid ohkas sügavalt ning ajas ennast lõpuks jalule.

Keerasin voodi poole selja ning jätkasin riiete otsimist.

"Ma ei taha su vanematega probleeme," Michael oli mu selja taha hiilinud ning minu ümbert kinni võtnud

"Siis lähme koos alla ja räägime nendega asjad selgeks," laususin.

"Sa tahad neile ära rääkida, et me oleme koos?" üllatus Mikey.

"Sa ei taha?" kortsutasin kulmu.

"Kas natuke vara ei ole?" küsis ta närviliselt vastu.

"On, aga..." olin segaduses.

Michael oli ju see, kes seda suhet tahtis?

"Ootaks sellega natuke. Mulle meeldib praegu see, et eriti keegi meist midagi ei tea," Michael hoidis minust tugevamini kinni ning pani oma lõua mu õla peale.

"Okei," nõustusin, üritades Mikey mõttemaailmast aru saada.

Ju ta ei taha, et asjad liiga kiiresti liiguks.

Michael tõmbus minust eemale ning võttis põrandalt oma riided. Sain ka ise riided vahetatud ja käisin veel kiirelt vannitoas, et hambad puhtaks pesta. Mikey sai oma suud vaid loputada, sest meil kodus ei olnud hetkel vaba hambaharja.

"Arleen, ma kardan," sosistas Michael mulle, kui me trepi ees seisime.

"Ära karda," üritasin kutti lohutada.

Mikey hingas sügavalt sisse ja välja ning võttis mu käest tugevalt kinni.

Hakkasime trepist alla minema ja ma tundsin väga hästi Michaeli kõrval seistes, kui pinges ta oli.

Enne elutuppa jõudmist raputasin oma käe Mikey omast lahti, mille peale ta mind küsiva näoga uuris ning uuesti mu kätt otsima hakkas.

Raputsin talle vaid pead ja Michaeli alahuul tõmbus selle peale veidi mossi, kuid ta pidi sellega hakkama saama. Kui ma tahtsin oma emale väita, et me Michaeliga ei ole koos, siis ei saa me tema ette käsikäes ilmuda.

Ema ootas meid elutoa diivanil istudes ning ta jälgis lihtsalt teleka tumedat ekraani. Juba see ei tõotanud head.

"Istuge," käskis ema niipea, kui ta meid märkas.

Istusimegi Michaeliga diivanile, jäädes üksteisest piisavalt kaugele, et mitte kahtlust äratada.

"Soovite mulle äkki seletada, miks te ühes voodis magasite?" ema kergitas meie poole kulmu ning Mikey üritas ilmselt diivaniga ühte sulanduda.

"Michael ei saanud magama jääda," laususin esimese asja, mis mul pähe tuli.

"Poiss, oled sa kuulnud sellistest asjadest nagu unerohud?" pöördus ema Mikey poole, kes ei julgenud naisele otsagi vaadata.

Kutt noogutas siiani pilku põrandalt tõstmata.

"Ja mis pani sulle pähe mõtte, et Michael enda voodisse magama võtta?" uuris ema minu käest.

"Ta on mu sõber ja ta-- em-- läks just oma tüdruksõbrast lahku ning ta vajas kedagi, kes teda lohutab," mõtlesin käigupealt midagi välja.

Lootsin vaid, et Michael mu valet üles ei annaks.

"Või nii," mu ema toetas end seljaga vastu diivanit ning ristas rinnal käed, jäädes meid kahte uuriva pilguga vaatama.

"Ma loodan, et te teate mis asi on kondoom," lausus mu ema äkki.

Punastasin koheselt ning nägin silmanurgast, kuidas ka Michaeli põsed tumepunaseks värvusid.

"Jumal küll, ema," pomisesin. Ma ei kavatsenud oma emaga sellist vestlust maha pidada. Lihtsalt, ei.

"Ma ei tee nalja," kordas ema surmtõsiselt.

"Me oleme lihtsalt sõbrad," kinnitasin. Selliseks vestluseks oli hetkel liiga varajane kellaaeg.

"Kui nii, siis nii," lõpetas ema lõpuks selle teema, "ja ma soovitan teil liikuma hakata enne kui kooli hiljaks jääte."

Lõpuks jalutas ta elutoast välja ning ma julgesin jällegi rahulikult hingata.

"Ah jaa, see auto, mis veidi eemalt täna hommikul ära teisaldati, ma eeldan, et see oli sinu oma, Michael."