Vihkan Sind [Luke Hemmings]

13

Ja miks ma ei näinud seda tulemas...

"Ei," laususin suuremat draamat tegemata.

"Sul pole võimalust," irvitas Calum.

"On, ma annan panti!"

"Keegi vist ei kuulanud, kui me reegleid üle rääkisime," mõnitas Michael, "pante ei saa anda."

Oigasin ning pööritasin silmi.

"Ma ei saa seda teha," laususin lihtsalt.

Ükskordki võib Luke ütlustest kasu olla.

"Miks? Sul on herpes või?" uuris Calum.

"Ei, mitte seda, aga Luke ise ütles, et ma olen mees ja ta ei ole gei, nii et jah," hakkasin uuesti pudeli poole kummarduma, kuid Calum napsas selle mu nina alt ära.

"Mis mõttes ta ütles, et sa mees oled?" küsis ta.

Hayley itsitas vaikselt.

"Noh ta ütles, et--" alustasin.

"Ole vait, ma ei mõelnud seda," segas Luke vahele.

Ei võinud ta kordagi suud kinni hoida...

"Oh, või ei mõelnud?" alustasin mõnitavalt.

"Johhaidi, lõpeta see vigisemine," oigas ta.

"Kurat, ma teen sulle vigisemist," pomisesin vihaselt omaette ja hakkasin ringist püsti tõusma, et kämpingusse minna.

"Mitte nii kiiresti," peatas mind Calum.

"Jumal küll, kui vanad me oleme? Kaksteist?" pööritasin silmi.

"Minupärast olgem kasvõi kakskümmend, aga reeglid on reeglid," vastas kutt.

"Luke aja oma perse püsti, ma tahan magama minna," laususin talle, ignoreerides teiste klassikaaslaste kohalolu.

Kutt ajas end ohkega püsti ning seisis minu ette.

Niipea kui ta minu ette seisis, surusin oma huuled kiirelt tema omadele ja tõmbusin kohe tagasi.

"Vanad me oleme? Kümme?" immiteeris Calum mind, "kamoon, kui see oli suudlus siis ma olen siga."

"Oled küll üks paras siga," pomisesin omaette, kuid Luke siiski kuulis seda ning naeris vaikselt.

Hingasin sügavalt sisse. Ma tahtsin sellega kiiresti maha saada ning siit seltskonnast lahkuda. Vaatasin teiste poole ja nägin mõndadel väljas mobiile.

Ma ei viitsinud neile midagi öelda. Kuigi pidin tõdema, et selline käitumine oli creepy.

Seisime Luke'ga ikka vastamisi. Panin oma käed Luke kukla taha ning hakkasin teda aeglaselt endale lähemale tõmbama.

"Türa, kuidas ma vihkan kõiki," pomisesin hetk enne kui me huuled kokku puutusid.

See suudlus ei meenutanud kuidagi meie eelmist, kui me mõlemad purjus olime. See polnud vihane ega rutakas. See oli aeglane ja rahulik.

Ja see oli kuradi kahtlane.

Niipea, mis oli tubli mitu hetke peale meie suudluse algust, kui teised huilgama hakkasid, tõmbusin ma Luke'st eemale ja astusin sammu tagasi.

"Olete rahul nüüd?" küsisin häiritult.

Calum muigas siiani salakavalalt ja noogutas.

"Tore, ma lähen magama," laususin ning suundusin tagasi vaatamata kämpingusse.

Porisesin teistele pahaselt solvanguid, mis sellest, et nad neid ei kuulnud.

Vahetasin esimese asjana riided. Kuna Luke ilmelt niipea ei oleks tulnud, panin selga ainult pikema särgi ja hakkasin oma asju kokku korjama, sest homme päeval pidime ära sõitma.

Avasin ka akna, kuna toas oli suhteliselt umbne ja palav.

Seistes kikivarvukil üritasin kõige kõremalt riiulilt oma riideid kätte saada. Upitasin ennast veelgi kõrgemale, järgmine samm oleks olnud kapi otsa ronimine.

Kämpingu uks läks järsult lahti ja pauguga kinni.

"Kas sa pole midagi koputamisest kuulnud?" pööritasin silmi, üritades ikkagi oma riideid kätte saada.

Luke ei vastanud.

"Neelasid keele alla või?" mõnitasin.

Tundsin oma jalgade vastas jahedat tuult ning sain alles siis aru, et mu särk varjas palju vähem kui vaja oleks olnud.

Langetasin kiiresti oma käed ning tõmbasin särki allapoole.

Köhatasin, mu nägu piinlikusest õhetamas. Võtsin toolileenilt esimesed ettejuhtuvad püksid ja tõmbasin need kiiresti jalga, kuid elu ei olnud mulle armuline, sest nendeks osutusid lühkarid.

Ma ei julgenud ümber pöörata, seega hakkasin lihtsalt alumistelt riiulitelt oma riideid kokku korjama.

Luke tundus viimaks liigutavalt ja ta viskas oma voodisse pikali.

Võtsin seina äärest tooli ja ronisin sellele ning ma sain viimaks oma riided kõige kõrgemalt riiulilt kätte. Kükitasin kohvri ette ning hakkasin riideid sinna toppima.

"Kas sa palun võiksid midagi jalga panna?" lausus Luke äkitselt.

"Kuidas palun?" tõusin püsti ning keerasin näoga tema poole.

"Kuulsid küll," pööritas kutt silmi.

"Sa ei pea vaatama," nähvasin ning jätkasin asjade kokku pakkimist.

"Ma olen kutt, eks?" ta tõusis püsti ning jalutas kämpingust välja.

Kas ta just vihjas... Eieieiei. Ei. Lihtsalt ei.

Oma jahmatusest enam-vähem üle saanud, lõpetasin asjade pakkimise ning viskasin voodisse pikali, otsustades magama jääda või vähemalt teeselda magamist, kui Luke tagasi jõuab.

Ma ilmselt ei peaks piinlikust tundma, sest see ei ole minu süü, et Luke oma hormoone kontrollida ei suuda, kuid mul oli kuradi piinlik.

Olin palju rohkem väsinud, kui ma olin arvanud ning vajusin kiiresti unne.

--

"Arleen," ärkan karjatuse saatel oma õudusunenäost ning pisarad hakkasid mu silmadest jooksma.

"Oh shit, ära nuta, palun, ära. Ma ei tea mida siis teha," Luke silitas mu pead ning palus siiralt.

See ei aidanud kuidagi. Pisarad voolasid ikka mu silmadest.

"Mis juhtus? Mida sa unes nägid?" uuris ta.

"Ma-ma o-olin metsas," nuuksusin, "ja m-mind ajati taga, a-aga m-ma ei saanud j-joosta ega karjuda."

Luristasin nina.

"J-ja siis t-tuli mingi m-mees noaga j-ja tahtis m-mind ära tappa," luksatasin lause lõpus.

Luke ohkas ning ronis üle minu, minu kõrvale voodisse.

"M-mida sa teed?" küsisin segaduses olles.

"Shh, jää magama," rahustas Luke ning silitas mu juukseid.

"Miks sa teed seda?" küsisin, kuid tundsin juba, kuidas mu silmalaod raskeks muutuvad.

"Mida?"

"Solvad mind ja siis olen nii armas," haigutasin.

Luke viivitas vastusega.

"Sest ma ei tea mida muud teha," sosistas ta vaikselt, arvates ilmselt, et ma magan.

Mõmisesin midagi ebamäärest ning sukeldusin, seekord, unenägudeta unne.