Tessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii?
Vihkamisest saab sõpr...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
TESSA
"Kõigil tõusta!" hüütakse valjul, tõsisel häälel üle pika saali, hetkel, mil kohtunik ruumi siseneb ja oma kohale suundub.
Mina, ühes teiste inimestega, tõusen. Mu jalad võbelevad jõuetult ja käed värisevad hirmust toimuma hakkava ees, mistõttu asetan peopesad vastu lauda, et end toetada.
Lasen silmadel korraks kinni vajuda, tõmban kopsud õhku täis ja ütlen endale, et see siin ongi päris.
Mu õudusunenägu on tõeks saanud.
Ma olen tagasi ja sunnitud silmitsi seisma inimestega, keda iial enam näha ei tahtnud. Ma tajun nende pilke — need on nagu teravad noad mu ihul, mille nad rüvetasid. Nende pärast ma soovin, et mul polekski enam keha. Poleks elu.
Mis elu see on, kui ma ei saa neid unustada?
Saanud loa istuda, potsatan pingile enda vana ja uue advokaadi vahele. Ema ja tema eksmees on kohe meie taga, Steven jäi aga koos Vikiga hotelli, milles peatume ja mis on terve siinoleku ajal meie uueks koduks. Mul on hea meel, et vähemalt minu õde sellest kõigest eemale hoitakse.
Ohkan ning libistan kätega üle põlvede, proovin rahuneda. Samal ajal tehakse teatavaks kohtukoosseis, selgitatakse mingeid õigusi ja võimalusi, mis suures osas mulle isiklikult arusaamatuks jäävad.
Kõrvalpingist kostub aga seejärel palve istung kinniseks kuulutada ning ma ei ole ausalt sugugi mitte üllatunud, kui see nõue rahuldatakse. Mingis mõttes tunnen ma isegi kergendust, kui üleliigsetel isikutel ruumist lahkuda palutakse. Üldiselt on nendeks ajakirjanikud ja fotograafid, kes olid vaid tulnud erinevatele väljaannetele uudiseid koguma. See on igati loogiline, arvestades, kes süüdistatavad on. Muidugi nende vanemad tahavad, et see mööduks võimalikult vaikselt ja ei tõmbaks neile ebameeldivat tähelepanu.
Nad vaigistasid mu korra. Kui ma nüüd jälle põrun, ei lahku ma enam tasakesti.
Ma luban.
Pärast mõningast sagimist, suletakse viimase lahkuja järel uks ning antakse luba edasi minekuks.
Sõna saab prokurör Donovan Miller.
Vaatan enda ette ja põimin oma sõrmed, kui laiaõlgne ja aukartustäratav mees mustas ülikonnas mu paremal käel aeglaselt tõuseb. Kohtusaal on jahe ja haudvaikne, nii et kui ta räägib, on tema häält selgelt kuulda.
See on enesekindel, sügav ja madal ning korraks tungib selle tuttavlikus mulle valusa terana rindu.
"Üheksa kuud tagasi 13.märtsi öösel, noore tütarlapse elu muutus jäädavalt," alustab mees.
Ma surun silmad kinni, teades täpselt, mis päev see oli ja mis siis juhtus. Neelan alla valu ja tülgastuse.
See päev pidi olema õnnelik, täis naeru, häid soove ja rõõmu, mina sain sealt aga hoopiski õuduse, valu ning reetmised.
