Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XXXVII Peatükk

TESSA

"Ma vihkan oma venda praegu," Beth ütleb, kui oleme tagasi tema toas ja istume tema voodil.

"Sa ei vihka teda."

Ta ohkab ja viskub selili. "Hästi. Ei vihka, aga ta pole hetkel minu lemmikinimeste seas samuti."

"Nüüd sa siis tead, mida mina tunnen," turtsatan ning laman samuti. "Vabandust."

"Pole midagi."

Panen silmad kinni, hingan sügavalt.

Nüüd olen ma igatahes kindel, et veedan öö samas voodis, kus oleme. Mind isegi ei huvita, et tõenäoliselt ei saa ma silmatäitki magada, sest ei taha Bethile seletusi jagada, juhul kui peaksin keset ööd karjudes ärkama.

"Ma magan siin, et sa teaks," annan tüdrukule teada.

"Ma arvasingi seda," vastab ta lihtsalt.

Ta paneb vasaku käe pea alla ja vaatab mind. "Vabandust, et Alex nõnda välja ilmus. Ta ei pidanud tulema enne pühapäeva."

"Ma tean. Ma kuulsin teid enne."

"Kuulsid?"

"Jah, mitte küll palju, aga piisavalt."

Keeran end küljele. Selili lamamine muudab mind uniseks.

"Kus ta üldse käis?" Võib-olla pole külili olek jällegi hea mu ajule. Kukun tagasi seljale, lootes, et tüdruk ei kuulnud mind.

"Tal oli üks projekt teises linnas."

Kurat. Ta kuulis.

"Mõtled, ta käis uusi süütuid hingi kogumas?"

Pigistan silmad kinni, kirudes ennast maapõhja.

Tüdruk mu kõrval toob kuuldavale lühikese itsituse. "See oleks kindlasti huvitavam kui tõde...aga ei. Alex töötab aeg-ajalt ehitusel ja seda pidi ta ka sel nädalavahetusel tegema."

Ma kortsutan kulmu. "Töötab ehitusel?" Seda on nüüd küll raske uskuda, seega ma loomulikult küsin jälle. "Miks?"

Vaadates meie ümber ja teades, kui rikkast perest ta on, ta ju ei peaks seda tegema. Äkki see on valdkond, millega tema vanemad tegelevad?

"Pole õrna aimugi. Ta on alati midagi teinud ja see lihtsalt meeldib talle."

Lihtsalt meeldib?!

"Teie vanemad on sellega nõus?" Kas nemad sunnivad teda? "Ta on ju alles alaealine, kas pole?"

"Alex on täisealine," vastab ta. "Ja ilmselgelt pole teda kunagi ükski keeld takistanud tegemast seda, mida tema teha tahab, veel vähem isa omad. "

Ma keeran kõhuli ja tõusen küünarnukkidele. Mul pole aimugi, mis ajendab mind kõiki neid küsimusi esitama, aga ma ei suuda lõpetada.

"Aga teie ema? Ehitusel töötamine võib olla päris ohtlik. Talle see kindlasti ei meeldi."

Beth ohkab valjult välja ja tema hääl täitub kirjeldamatu kurbuse ja kibestumusega. "Sellele ei oska ma vastata. Ema läks meie juurest ära, kui me olime Alexiga kümnesed. Ilmselt teda ei huvita."

Tema järjekordne isiklik avaldus jääb meie vahele kohmakalt rippu.

"Mul on kahju, Beth," ütlen ja pigistan tema kätt, mille ta on asetanud tagasi meie vahele.