Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

IV Peatükk

TESSA

Nädalavahetus tuli üllatavalt kiiresti ja kohutav esimene koolinädal saigi läbi.

Laupäev. Ohkan.

Tõusen voodist ja ringutan.

Tunnen kergendust, et saan vähemalt paar päevagi rahu ja end lõdvaks lasta, kõik mu lihased valutavad pingetest, mida nii kaua taluma on pidanud.

Vajan kohvi. Just. Tass kohvi teeb alati imesid...või pigem kaks.

Ma olen päris kindel, et minu sünnikivi on kohviuba.

Lükkan käega läbi oma pikkade pruunide juuste, need on magamisest üks pusane segadus mu kolba küljes. Krimpsutan nina, kui mu sõrmed neisse takerduvad. Annan alla! Ma tavaliselt armastan, kuidas mu juuksed välja näevad, kuid hommikud nagu täna, panevad mind soovima need maha lõigata.

Marsin vannituppa ja end paljaks koorinud, astun duši alla. Keeran kraani külma peale ja hammustan huulde, kui vesi mind tabab. Viimased 78 päeva olen igal hommikul võtnud just külma dušši. Miks ma end nii piinan, mõni küsiks? Sest see aitab mul meeles pidada, et ma ikka veel elan.

Jah, see on hirmutav ja kohe kindlasti mitte meeldiv, aga see toimib. Minu jaoks on see nagu teraapia, kus ma võitlen oma hirmudega ja neid alistan. Ma keeldun nendest rääkima mingile võõrale, kes võib küll mulle kaasa tunda ja öelda, et mõistab mind, aga see on ju täielik jama. Kuidas saab üldse keegi mõista asju, mida nad pole ise omal nahal kogenud? See oleks sama, mis öelda, et ma tean, mis tunne on surra. Saate aru, mida ma mõtlen? Mitte keegi ei tea, mis tunne see on, kuniks nad päriselt surevad. Ja kui see juhtub, pole neil sellest mitte kellelegi rääkida, sest neid ju pole enam. Surnud ei räägi. Surnud on lihtsalt...surnud. Kadunud oma teadmistega igaveseks.

Mõnikord ma soovin, et ka mina oleksin surnud. Kuna surra on lihtne, kui sa tahad minna. Elada on raske, sest sa pead leppima kõigega, mida elu sulle pakub. Ka halbade asjadega.

Silmitsen oma randmeid, libistan sõrmedega vaheldumisi üle sealsete armide, osad neist veel punetavad kergelt. Surun alla kasvava vajaduse žileti järele haarata ning uusi looma hakata, sest teadmine, et see pole enam ainult minu saladus, hoiab mind tagasi. Ma pole alates sellest päevast, kui tema neid nägi, ennast lõikunud, sest hirm, et ta nüüd neid lausa meelega otsima tuleb ja kõigile näitab, on liiga suur.

Kummalisel kombel vältis ta mind nii neljapäeval kui ka reedel. Olen kindel, et ta teeb need päevad uuel nädalal tasa.

Sulgen vee ja tõmban riiulist endale ümber rätiku. Võtan ka teise, väiksema, pea jaoks. Pesen hambad, kuivatan keha ja panen riidesse. Alles seejärel tegelen juustega. Föönitan ja kammin need ning seon patsi.

Teen üles voodi ja lasen päevavalguse tuppa, eemaldades paksud kardinad akna eest.

Lahkun  toast ja liigun alumisele korrusele. Mu kõht koriseb.

"Hommik," tervitan oma pereliikmeid, kes juba hommikusööki naudivad.

"Tere hommikust, Tessa. Sa oled täna hiline."

Haaran endale tassi ja täidan imeliselt lõhnava kohviga.

Kõnnin laua juurde ning võtan istet, alles siis, kui olen korra veel ninaga tõmmanud, vastan emale.