Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

L Peatükk

ALEX

Ärkan pühapäeva hommikul juba kell viis. Arusaadav, sest mul on tunne nagu oleksin maganud päevi.

Samuti on mul tunne, et mul jääb märkamata midagi olulist. Nagu oleks ma midagi kaotanud. Unustanud.

Üritan sellele mõelda, saada aru, mis see küll olla võib, aga mitte midagi ei tule pähe.

Võib-olla pean ma selle endast välja jooksma.

Just. Liigutamine on hea.

Mu aju ilmselt ei tööta veel piisava tootlikusega. Pean selle üles äratama.

Enne võta üks dušš, sitapea, sest sa haised.

Täitsa nõus. Võib olla ka hais ei lase mu ajul rääkida.

Tõmban särgi üle pea. Peatun, nägu ikka kinni. Tuttav lõhn, mis aga ei kuulu kohe kindlasti mulle endale, jõuab mu ninasõõrmetesse nagu oleks keegi teine vahepeal minu särki kandnud. Mida...?

Turtsatan ja raputan pead.

Ära kujuta endale ette, persevest...Seda ei juhtu küll mitte kunagi.

Käkerdan särgi palliks, viskan pesukorvi, mis vannitoa nurgas seisab. See kukub mööda ja mu suu vajub pisut lahti.

Mida vittu?

Lükkan püksid maha, heidan ka need samasse suunda.

Kaugelt mööda.

Kortsutan kulmu.

Ma ei viska mitte kunagi mööda.

Mu sisetunne ei peta mind--midagi ongi valesti. Minuga.

Ma olen unustanud, kuidas täpselt visata.

Löön käega läbi juuste. Ohkan.

Ma väga loodan, et kuskil keset seda hullumeelset migreenihoogu, ei saanud ma mingit ajuinsulti.

Kui oleksid saanud, ei kõnniks siis praegu ringi, lollakas.

Ohkan taas. On, mis see on, aga see on minus midagi muutnud. Ma pole sellega rahul.

Igaks juhuks lähen peegli ette. Asetan peopesad valamukapile ja nõjatun enda peegelpildile lähemale. Vaatan ennast.

Midagi pole ära vajunud. Piilun allapoole. Jep....Lõunas on samuti kõik korras. Jumal tänatud sellegi eest!

Liigutan oma näolihaseid--tunduvad toimivat.

"Siis, mis sul kurat võtaks puudu on?" küsin endalt, testides ära ka oma kõne.

"Persse!" vannun ja astun dušši alla, lootes et see tunne siiski lõpuks üle läheb. See on väga häiriv.

Löön vee jooksma. Toetan käed  seinale, lasen peal õlgade vahele kukkuda. Naudin, kuidas peened joad mu pinges lihaseid lõdvestama asuvad. Seisan nii mõne minuti, enne kui šampooni järele haaran, seda oma peopesale valan.

Samal ajal, kui mu sõrmed pesuvahendit juustesse viivad, panen silmad korraks kinni.

Sähvatus hoopis teistest sõrmedest minu juustes täidab pimeduse mu laugude taga ja see mõnus tunne-- värin, kuumus ja vajadus--kõik kokku segatud, mis ühtäkki minu kehast läbi jookseb, paneb mind pead kuklasse lööma, suud avama ja oigama.

Mu silmad hüppavad lahti, käed juustes peatuvad. Toon need enda ette ja jõllitan samamoodi nagu vahel oma riista jõllitan, kui see keeldub kõvastumast, kuid mul on väga vaja seda kasutada.