Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LXX Peatükk

TESSA

Vaatan Alexit samuti tualettide poole kõndimas. Jälgin teda, saades julgust teadmisest, et tal pole sellest aimugi.

Imetlen tugevat enesekindlust pika ja sirge poisi sammudes, viisi, kuidas lihased tema seljas särgi all liiguvad, tema päevitunud käsivarsi.

Imetlen neid nii kaua, kuniks ta läbipaistmatu ukse taha kaob ja samal hetkel ärkan ka mina mõtetest ning unistustest, mis kunagi teoks ei saa.

See noor mees võib olla lohutav silmale, ta võib isegi olla hea ja hooliv selle kõva ja külma fassaadi taga, aga mind hirmutab hoopiski võim, mis temaga kaasas käib.

Ohkan.

Ta on liiga palju tema moodi.

Otsin taskust telefoni, kontrollin uuesti aega. Imestan, et ema mulle veel helistanud pole. Tavaliselt olen selleks ajaks juba kodus olnud ja ma pole talle ka öelnud, et hilinen.

Tahtmata, et ta muretseks, saadan talle sõnumi, et minuga on kõik hästi ja jõuan varsti.

"Tere," tervitab mind järgmisel hetkel pehme hääl ning ma tõstan pead. Tüdruk, kes hetk tagasi Alexiga embas, seisab minu ees ja tema näol ilutseb see sama kaunis naeratus, mida juba näinud olen.

Vahin teda tummalt ja imetlevalt. Lähedalt on ta veelgi ilusam, veelgi täiuslikum. Kurat! Ma olen ta peale kade.

"Siin on teie joogid, mis Alex tellis," ütleb ta viisakalt ning tema silmad säravad sõbralikult, kui mind vaatab.

Ja ta on lahke.

Kas ta töötab siin? Jälgin teda ja kandikut tema käes. Proovin meenutada, olen ma teda siin varem näinud.

"Sina siis oledki see tüdruk?" küsib ta äkki minult.

"Ah?" kortsutan arusaamatult kuuldu peale kulmu. Mis tüdruk?

Ta jätkab naeratamist, tõstab joogid ükshaaval kandikult maha ja asetab apelsinimahla minu ette. Oodake nüüd...Kuidas ta teadis?

"See tüdruk, keda Alex siia toob," täpsustab ta ning silmitseb mind teadval pilgul, muigab. "Sa pead olema eriline."

Otsin sarkasmi või õelust tema sõnades, aga üllatun ja olen segaduses, kui seda ei leia. Samuti ei näe ma hetkekski soojust ja siirust tema näost lahkumas.

Ma ei oskagi kohe reageerida.

On ta hea? Halb? Hull?

"Mina olen Lisa," sirutab ta minu poole oma käe, mida vahtima jään. Miks tundub mulle, et olen seda nime varem kuulnud?

Kõik saab mulle selgeks kohe, kui ta lisab, "minu poiss-sõbra pere omab seda kohta siin. Mina olen tavaliselt köögis peidus," naerab ta ja kummardab teatraalselt.

Oh...

Võtan tema käe vastu. Puudutan teisega oma juukseid, lükkan neid kõrva taha, sest tunnen häbi.

See on Lisa. Jeremy tüdruk.

Vabastan õhu oma kopsudes. On see kergendus, mida tunnen?