Tessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii?
Vihkamisest saab sõpr...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
TESSA
Ema seisab uksel, kui ma lõpuks koju jõuan.
Ta kannab pahkluudeni ulatuvat kirsipunast kleiti, mis toob esile tema naiseliku veetluse selle kõige ilusamal kujul, tema juuksed on soengusse seatud ning nägu meigitud. Ta on tänase õhtu nimel vaeva näinud ja kui ma sisemiselt ei põleks, ei valutaks, nagu hetkel teen, ma komplimenteeriks teda.
Pargin auto ja kõõritan tema poole.
Näen naise näos etteheidet ja pahameelt.
Väike mure, mõtlen kibedusega.
Keeran süüte välja ja vinnan koti sülle. Mu lihased on nõtked ja ei kuulukski nagu minu kehale, kui autost välja astun, mistõttu surun sõrmed ümber ukseraami ja kogun ennast hetke, enne kui julgen edasi astuda.
Tunnen ema kõrvetavat pilku endal.
Hingan läbi nina sisse ja suu kaudu välja. Keskendun hoopis sellele, et tõstaksin õigel ajal üht jalga teise ette, jälgin neid nagu uudishimulik laps oma esimesi samme tehes. Proovin mitte komistada.
"Kus sa olid nii kaua? Tead, mis kell on? Me peame kohal olema vähem kui poole tunni pärast," alustab ema minu verbaalset sakutamist, kui olen vaevu poolel teel temani.
Pigistan silmad viivuks kinni, kallutan pead ja liigun edasi.
"Sa ütlesid, et jõuad," jätkab ta kõrgenenud, talle omasel ärritunud toonil. Kuigi ma kuulen teda, kostub tema hääl pigem kaugelt ja summutatult.
"Oleks ma teadnud, et sa valetad, poleks ma lubanud sul kuskile minna."
Peatun, krigistan hambaid. Oleks ma teadnud, mis mind ees ootab, poleks ma läinudki.
Aga 'oleksid' ja 'poleksid' ei muuda juhtunut olematuks.
"Ma nägin isa," surun rasked sõnad endast välja vaikselt ja tõstan alles siis pea, et emale otsa vaadata. Teda jälgida.
Ta avab suu, jahmatus ilmselge tema meigiga kaetud näol. Ta loodab, et kuulis valesti. Mina lootsin ka, et nägin nägemust.
"M-mida?"
Kõnnin trepile. Mu sammud on loiud, lihased väsinud. Vean kihla, mu nägu on samasugune, lisaks silmade paistetus ning punetus kõigi nende pisarate süül, mida valanud olin.
Mul kulus teepervel peaaegu terve tund, et end kokku võtta ja edasi sõitma hakata.
Oleks ehk isegi kauem läinud, kui üks vanem naine poleks mu aknale koputanud ja küsinud, on mul kõik hästi.
Paistsin talle ilmselt hullumeelsena. Üksi autos, ulgumas.
Neelatasin tagasi pisaraid, surusin huuled kriipsuks ja tõstsin pea, noogutasin.
