Tessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii?
Vihkamisest saab sõpr...
¡Ay! Esta imagen no sigue nuestras pautas de contenido. Para continuar la publicación, intente quitarla o subir otra.
TESSA
Kohe kui ma tuttavat maja silman, hakkab mul rinnus pitsitama. Tänased sündmused vaevavad ja pahandavad mind, panevad mind tahtma oksendada.
Kui kõik oleks läinud minu soovide ja plaani järgi, poleks ma siia enam iial naasnud. Nüüd aga pean ma elama edasi veel ühe saladusega oma niigi keerulises elus. Sel korral aga on see midagi sellist, mida mu vanematel on parem mitte kunagi teada saada.
Ma pole oma teo üle õnnelik, sest mingi osa minust teab, kui vale see oli. Aga see osa, mis sundis mind seda sammu astuma, pole lõpetanud sellele mõtlemist ja ootamatu ebaõnnestumise kahetsemist.
Otsin sissesõiduteelt oma vanemate autosid ja neid sealt leidmata, ohkan kergendunult. Mul pole aimugi, mida neile öelnud oleksin, kui nad kodus oleksid olnud.
Ma juba kujutan vaimusilmas ette, kuidas ema mind pihtide vahele võtab, kui kuuleb, et ma koolist vehkat tegin. Ma arvasin, et talle on juba helistatud, kuid ju siis mitte. Ühes aga olen ma kindel-- oma koosa ma saan, varem või hiljem.
"See maja on sinu?" küsib Alex, kui auto teeservas seisma jätab.
Noogutan vaid vastuseks ning lasen turvavöö lukust lahti.
Ma ei tea, kas ta ootab ka, et teda tänaksin või midagi ütleksin, kuid omamata vähimatki kavatsust kumbagi teha, lahkun autost ja löön ukse enda järel kinni. Panen käed risti enda ette ja õlavartest kinni hoides, kiirustan maja poole. Tahan need vastikud ja märjad riided juba seljast saada ning kuuma duši alla pääseda. Ma vaevu tunnen oma sõrmi, ei kujuta ettegi, milline vaev saab olema ukse lahti keeramine.
Ma peatun, jalg trepimademel.
Pagan, mu kott!
Mul pole aimugi, kuhu see täpselt jäi, aga pakun, et lähedale kohale, kus kavatsesin oma haleda elu lõpetada.
Kuigi ma ei hoolinud sellest siis, vajan seda hädasti praegu. Mu koduvõtmed on seal sees, rääkimata telefonist ja rahakotist.
Panen näo käte sisse, raputan pead ja ohkan.
Mu elu on lõputu pasameri.
"Vajad seda?" hüüab õrnalt kähisev hääl minu selja tagant. Keeran ringi ja põrnitsen selle omanikku.
Ta läheneb mulle uhkelt, kindlasti ise arvates, et on mingi rüütel valgel hobusel, sest tal on käes minu kadunud seljakott. Rüütli asemel näen mina aga hoopiski kedagi, kes on minu ellu toonud vaid rohkem agooniat, hirmu ja enesehaletsust.
