Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

V Peatükk

Hei, hei!

Kes pole sattunud minu viimase aja teateid lugema ja olete nüüd segaduses, mis kurat selle raamatuga toimub, ma selgitan igaks juhuks uuesti. Enamus osadest (loe: kõik) on läbimas muudatusi, mistõttu on suur osa raamatust maha võetud. Ärge muretsege, need ilmuvad uuesti tagasi, niipea kui olen need üle vaadanud, parandanud või siis täielikult ümber kirjutanud. Miks ma seda teen? Ausõna, mitte kellegi piinamiseks! Lihtsalt mind on kogu aeg selle sisus midagi häirinud ja ma tahtsin seda teha natuke...mm...paremaks, loogilisemaks ja lihtsamaks ehk isegi, sest minu jaoks olid esialgses versioonis mõned osad ikka väga ajuvabad kohati, haha...Igatahes loodan oma vigu parandada ja pakkuda teile seejuures emotsionaalset ning kaasahaaravat lugemiselamust, sest tahan teile pakkuda parimat. Te olete seda 100% väärt. Võib juhtuda, et ette tuleb ka üllatusi, eks näeme.

Lihtsalt pidage minuga vastu, ma tean, et see on kuradima raske. LOL

TESSA

Kes oleks võinud arvata, et siin ma nüüd laman, soojal rannaliival ja naeratan nagu tola.

Tuline päike näpistab mu nahka ning tuul lennutab juukseid igas võimalikus suunas.

Sulgen silmad ja kuulan, kuidas vesi valges vahus kohiseb, kui lained vastu teravaid kive peksavad ja murduvad. Võtan peod liiva täis, lasen peenetel teradel aeglaselt läbi sõrmede voolata.

Jah. See on paradiis ning ma tõesti igatsesin seda kõike.

Emal oli õigus, rand siin on tõepoolest imeline. Valget liiva ja ookeani sinist jätkub nii kaugele kui silm ulatub ning see lõhn...jumal, see lõhn. Parim asi maailmas.

Ja üllataval kombel...siin olemine ei olegi nii halb nagu ma kartsin.

"Tessa!" Hüüab ema ja kui ma hääle poole vaatan, viipab ta käega.

Tõusen istukile ja siis püsti, võtan liivale laotatud teki, raputan selle puhtaks ning käin üle ka oma riided ja juuksed.

Nad istuvad kolmekesi: ema, Steven ja Viki; ehitavad liivalossi, mis, ausõna ma ei liialda, meenutab mulle isiklikult pigem tavalist kuhja, millele on lipp tippu torgatud. See on õudne. Nad ikka ei oska seda asja kohe üldse.

Minu madal arvamus on mulle ilmselt näkku kirjutatud, sest kui ma neid vaatan, kratsib Steven kukalt ja ema peidab silmad. Raputan neile kahele pead, ohkan. Lootusetu! Haaran ämbri ning kühvli ja võtan väikesel õel käest.

"Aitäh, kallis."

Vaatan ema poole ja käega päikese eest silmi varjates, näitan talle keelt.

"Kuula nüüd mind, Viki," ütlen ja laskun märja liiva peale põlvili. Tirts seisab minu kõrval, nägu kõrvuni must, keel suunurgast väljas ja ma kirtsutan nina. Ma ei taha teadagi, millega ta koos on.

"Sinu emme ja issi ilmselgelt ei tea arhidektuurist absoluutselt mitte midagi ning kõik, mida nad seni sulle õpetanud on, on täielik pask..."

Ma hakkan tulevase ehitise jaoks liiva kokku kuhjama.

"Emme, issii..." ta vaatab nende poole, näitab sõrmega ja kilkab, "paa-paask!"

Ma kukun perseli, sõna otseses mõttes ja vaatan vanemate poole. Nad tõstavad Steveniga pead.

Oh, pagan.