Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LV Peatükk

TESSA

Esmaspäeval naaseb lõpuks kooli ka Beth. Alexi must kastikas keerab kooli parklasse praktiliselt samal hetkel, kui mina seda läbin, mistõttu jään seisma, et tüdruk ära oodata. Mul on kahtlemata hea meel, et ta tagasi on, aga vaadates teda ja nähes temas muutusi, mida haigus talle põhjustab, tahavad mulle pisarad vägisi silma tungida.

Ta on kõhnemaks ja kahvatumaks jäänud ning kuigi tema ilusad sinised silmad löövad särama nagu kaks veepiiska, kui mind üle parkla märkab, on neis ikkagi midagi puudu. Mu süda paiskub vastu rinda nagu oleks mind järsult vastu seina visatud ning õhk jääb kopsudesse kinni.

Neelatan raskelt, tahtmata tüdrukut enda tunnetega kurvastada või teda end halvasti tundma panna. Surun kõrri tekkinud klombi alla ja venitan suunurgad ülespoole.

"Hei."

Nagu tavaliselt, viskab ta nüüdki minu juurde jõudes oma käed mulle ümber ja kallistab mind nagu oleks ma tema lemmik kaisukaru.

"Hei," ütlen vaikselt, emmates teda tugevalt vastu. Teeb füüsiliselt haiget, teada, et me ei pruugigi saada seda teha ka aastaid hiljem. Iga päev ma ärkan, lootes et tegu on vaid halva unega, aga teda nähes lööb reaalsus mind valusamalt kui mistahes luupainaja varem.

Mu lõug väriseb. Elu on nii ebaõiglane.

Beth hakkab minust lahti laskma, aga mina temast ei suuda.

Ma pole valmis temast lahti laskma...

Võitlen reaalselt nutuga, kui Alex Bethi selja taha astub ja meie pilgud kohtuvad. Ma ei tea, millisena paistan, aga see, millisena Alex mind vaatab, annab aimu, et ma ei näe välja just kõige parem. Kahetsus välgatab poisi tõsises näos, kaastunne jookseb varjudena läbi tema silmade ja ma tahaksin oma südant masseerida, et tõusev valu selle sees tagasi tõmbuks.

Ta liigutab hääletult oma suud ja ma saan aru, et ta käseb mul hingata ja rahuneda.

Pigistan silmalaud kokku, teen nagu öeldud. Hingan tasaselt. Mu sisemus väriseb, kui kõik pulbitsevad tunded endas taas lukku keeran ja vaikima sunnin. Seejärel lasen Bethist kiiresti lahti, vältides talle otsa vaatamist. Ta saaks aru just nagu Alex sai.

Kõnnime hoonesse, mina õe-venna ees, kelle omavahelist vaikset pominat ma enda taga kuulen, aga liiga enda mõtetes viibin, et sellesse süveneda. Käime kappide juurest läbi, võtame vajalikud asjad ning suundume klassi.

Kui esimene tund ja sellele eelnev aeg ma pigem hoian omaette, vastates Bethi jutule vajadusel vaid pead liigutades või mõtlikult mõmisedes, sest ma tunnen, et pole veel päris sealmaal, et usaldaksin end tüdrukuga rääkima, siis pärast seda hakkan ma august, kuhu kukkusin tasapisi välja ronima. Päeva lõpuks olen ma justkui täielikult taastunud ja tüdrukuga tagasi tavapärases vabas vestluses, kui ta küsib, kas mul kolmapäevaks plaane on.

"Hetkel mitte," vastan. "Mis siis?"

"Ma mõtlesin, et äkki tahad sa meiega välja tulla."

"Teiega?" küsin.

"Minu, Alexi, Riveri ja veel mõnega," täpsustab ta.

Krimpsutan nina, juba kaheldes selles plaanis. Jah, mina ja Alex mingil määral saame rohkem läbi, aga ma ei usu, et oleme temaga veel nii kaugel, et kambakesi kuskile minna. Samuti ei tea ma väga palju Riverit ega kedagi teist, kes meiega kaasa tuleks. See oleks liiga imelik meie kõigi jaoks ja ma ei taha trügida seltskonda, kuhu ma pole võib-olla oodatudki. Pealegi on kolmapäev nädala sees, mis on veel üks miinus kogu selle ettevõtmise juures.

Vangutan kõhklevalt pead. "See pole ilmselt hea mõte."

"Miks mitte?"

Kehitan õlgu, oskamata seda viisakalt selgitada. "Ma ei tea, lihtsalt pole."