Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XIX Peatükk

TESSA

Teel tema autoni ja sealt edasi oleme me mõlemad üllatavalt vaiksed.

Märkan Alexit rooli taga oma telefoni näppimas ja sinna midagi kiiruga trükkimas. Hoian keelt hammaste taga, kuigi mul on tungiv soov talle nähvata, et ta sõidu ajal selle asjaga ei tegeleks. Mis mõtet oli mind päästa, kui ta nüüd ise meie mõlema eludega mängis? Selle asemel aga, et temalt küsida või üldse temaga mingisugusesse verbaalsesse kontakti astuda, ma põrnitsen teda hetke ja keeran siis pilgu aknast välja.

Kuulen kolksatust, kui ta telefoni oma käest keskkonsoolile viskab ja frustreerunult ohkab.

Ta lülitab tööle raadio ning me jätkame teineteise eiramist.

"Aitäh sõidu eest, aga nüüd saan ma ise hakkama. Head aega." vuhisen kohe, kui Alexi auto minu kodu ees peatub. Lükkan autoukse kiirelt lahti ning hüppan ikka veel töötavast masinast välja nagu kardaks ma, et see iga hetk õhku lendab. Mingis mõttes jooksengi ma tiksuva pommi eest. Liigun tagasi vaatamata maja poole, paludes endamisi, et poiss mulle ei järgneks.

"Oota, mida?" hüüab ta ja ma kuulen, kuidas ta autoukse kinni lööb. Väikesed kivid tema jalgade all teevad häält, andes mulle selgelt märku, et ta kõnnib samuti maja suunas. Pagan võtaks! Ma vajan vaid paari minutit.

Sätin juba autos välja otsitud kimbust majavõtit enda pöidla ja nimetissõrme vahele. Tänu hirmule, et ta mu enne kätte saab, kui ma majja kaon, on mu liigutused närviliselt kohmakad ning tehes veel ka vea üle õla vaatamisega ja veendudes, et ta on minust vaid mõned meetrid maas, haarab mind kätevärin, mis päädib sellega, et pillan oma võtmed sootuks. Raban need jooksu pealt üles ja löön selle käigus ära põlve, mis liiga suure hoo pealt maad puutub. Tunnen kergelt kipitavat valu, kuid ei lase sel end peatada. Surun hoopiski huuled tihkelt kokku ja jätkan põgenemist. Vaid natukene veel.

"Tessa!" hüüab ta taas. Ilmselt on talle nüüdseks juba kohale jõudnud, mida ma teha kavatsen.

Ma lükkan võtme lukuauku ja peaaegu nutan rõõmust, kui see mul esimese korraga isegi õnnestub. Keeran seda ja tõmban ukse lahti, mu süda peksab ning veri vemmeldab adrenaliinikogusest, mis mu keha täidab. Pool minust on juba majas sees ja ma hingan kergendunult, arvates, et olen pääsenud.

"Mida paganat sa teed?" Ma kiljatan jahmunult, kui minu käest kinni haaratakse ja järsult tagasi tõmmatakse. Kurat, kurat, kurat!

Keeran ringi, kavatsusega teda lükata. Pean seda tegema vaid nii palju, et saaksin tema nina ees ukse kinni tõmmata ja lukustada. Tean, et mul on ainult üks katse ja pean olema väga kiire. Minu plaan lendab aga vastu taevast, kui ma meievahelist kaugust valesti arvestan ja loodetud võimalusele seda kasvatada, leian ma end hoopiski poisiga nii lähestikku, et minu nägu lõpetab tema avatud tagihõlmade vahel. Mind haarab kuum ärevusevärin, millele järgneb killuke lohutust ja seejärel äratundmine nagu oleks ma alles nüüd üle koduläve astunud. Minu ninasõõrmed täituvad lõhnaga, mis paneb mu tahtmatult varbaid krõnksutama ning sunnib mind sügavamalt sisse hingama.

Puidune, metsik ja värske. Just nii ta lõhnab, kui teda oma ninaga tunnetan. Ohtlik, lõikab mu aju vahele ning sellest piisab, et mind vallanud soojus asenduks justkui jääkülma sahmakaga üle mu keha, tarretades mind.

Kohkun. Mida ma teen?

Kargan temast eemale ja vannun endamisi. See pauk lõi kohe kindlasti midagi mu peas lahti.