Kui sa armastad kedagi, pead sa olema piisavalt isetu, et anda talle, mida ta tahab.
ALEX
Ma olen kaotamas nii oma mõistust kui enesevalitsust.
Surun lõualuud kokku ning pigistan kotisangasid peopesades. Mu samm on aeglane, õlad pingul ja pilk suunatud kaugusesse. Paistab nagu ma oleksin osaline oma sõprade vestluses, kuid tegelikult ma vaevu kuulan neid.
Tegelikult ei mäleta ma üldse, millest omavahel rääkinud oleme.
Ma mäletan viimasest päevast üldse vähe ja kuigi see on küll mu enda kuradima süü, tahab sitapea minus süüdistada kedagi teist.
Kedagi, keda ma pole oma mõtetest välja saanud juba kaks päeva, aga temal on sellest täiesti ükskõik nagu näha.
Ma ikkagi otsin teda, janunen tema järele nagu sõltlane uue doosi ootuses.
Hale.
Olen vihane. Tegelikult, õigem oleks öelda, et olen marus.
"Alex...palun ära tee midagi rumalat," sosistab Beth mulle, olles eskalaatoril võtnud koha sisse minu kõrval.
Lihas mu näos tõmbleb ja ma keeran pea kõrvale, tahtmata õele nähvata, et selleks on juba hilja.
Ta ei pea detaile teadma. Ta ei pea minus pettuma.
Talle pole sellist paska vaja. Ta ei pea muretsema mitte kellegi teise pärast peale iseenda. Tal on niigi raske.
Krigistan hambaid.
Mu viha naaseb ja pulseerib punaselt minu naha all, minu lihastes, veres ning südames.
Pühin käega läbi juuste ning hõõrun nägu. Ma ei ajanud täna hommikul habet, ei olnud tuju, ja see annab nüüd tunda sama teravalt kui puurimine mu peas.
Kurat võtaks!
Mis juhtus, Tessa? Mis, kurat, juhtus?
Erinevalt minust, tundub et vähemalt mu õde teab midagi, mis selle tüdrukuga toimub, aga isegi tema ei räägi mulle.
Ma küsisin temalt. Ta ütles, et ei saa öelda.
Erinevalt minust, on Tessa temaga ühendust võtnud.
Ma helistasin Tessale kohe, kui kuulsin, et ta oli Bethiga suhelnud. Ta ei vastanud mulle. Persse, äkki ma ikkagi oleksin pidanud helistama tema emale? Kas tema oleks mulle rääkinud?
YOU ARE READING
Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)
Teen FictionTessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii? Vihkamisest saab sõpr...