Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LXI Peatükk

Ma küll ütlesin, et ei postita enam see nädal, aga ma pisut vaagisin seda mõtet. Nüüd ma põhimõtteliselt postitan niipea, kui uus osa selleks piisavalt valmis on. Ma olen selle raamatuga juba küllalt pikalt venitanud, et mingit ajajoont jälgida.

TESSA

Tiirutasin vähemalt kümme ringi ja suretasin masina välja kolm korda, enne kui hakkasin end autoroolis kindlamalt tundma. 

Alex oli kõik aeg minu kõrval ning sekkus ainult siis, kui ma abi küsisin, muidu lasi poiss mul endal rahulikult mõelda ja tegutseda.

"Sa oled valmis," teatab ta lõpuks ning ma peatan auto.

Ma ikka veel pelgan ja tunnen juhi istmel teatud ebakindlust ja ärevust, kuid endalegi üllatuseks pole ma unustanud praktiliselt mitte midagi olulist, mida arvasin, et olen.  

Keeran süüte välja, tõstan käed roolilt ja hingan sügavalt sisse.

"Kui midagi juhtub siis…," tahan siiski öelda, et tunnen end sellesse olukorda sunnituna ega võta vastutust, kui see peaks kehvasti lõppema. Muidugi ma tean sisimas, et see pole tõsi, aga ma pean sellel teemal vaidlema. See pole aus, et nad panevad mu õlule säärase kohustuse. Ma pole valmis seda vastu võtma.

"Midagi ei juhtu. Sa sõidad rahulikult oma tempos, hoiad mõlemad käed roolil ning jälgid teed." 

"See on kohutav idee," raputan pead.

"Kuula mind," poiss võtab mu näost ja ootamatu kontakt tema soojade kätega, mis on nii suured, et katavad peaaegu kogu mu näo, paneb südame minu rinnus veidralt hüplema. See lühike hetk meie vahel meenutab mulle korda suudlusest, mida poisiga tema pimedas toas jagasin ja kõik seletamatud tunded, mida tol päeval kogesin, tulevad tagasi. 

Väga lühikeseks ajaks pani ta mind unustama absoluutselt kõike halba, mis mu elus toimub ja esimest korda üle pika aja oli mul tunne, et sain lõpuks ometi hingata. Läbi tema, valu minu sees ei teinud enam nii palju haiget, ma vaevu tundsin seda, kui meie suud ühenduses olid ja ta mind enda vastu surus nagu poleks me olnud piisavalt lähedal.

"Sa saad hakkama, Tess. Sa sõidad hästi ja Beth on sinuga," ütleb ta rahustavalt, aga tema sõnadel on hoopis vastupidine mõju. 

"Kas tema ise ei saaks sõita? Või River? Neil on ju samuti load olemas. Miks mina?" tõmban tema puudutusest tagasi. Seda on mulle liiga palju. Olen tema lähedusetagi emotsionaalselt varemeis.

"Beth ei tohi sõita, sa tead ju seda. Te kindlasti olete sellest juba rääkinud," seletab ta. Tal on õigus, ma tean, et Beth ei tohi sõita, aga ma olen enam kui kindel, et mina ei tohiks samuti. "Ja Riverit vajan ma siin."

Vaatan tema silmadesse, võiksin neisse ära eksida. Päevavalguse käest varjus on need jälle rohelised, sügavad ja tumedad.

"Ma…"

"Lõpeta, Tessa," käseb ta, hoides minuga silmsidet, laskmata mul isegi öelda, mida kavatsesin. Tema hääl on range. "Sa pead endasse rohkem uskuma."

Neelatan. Noogutan, aga sama hästi võiksin olla ka paigal, sest mu pea liigub võib-olla vaid millimeetri jagu.

Tal lihtne öelda — tema ise on ju eneseusu epitoom. 

"Beth teab, kuhu te minema peate, aga kui sa tahad, võin ma aadressi navisse panna," ütleb ta häält puhastades.

"Las tema juhendab mind," vastan kiirelt. Kui hakkan veel väikest ekraani vahtima, sõidan ma kohe kindlalt teelt välja.

"Hästi," nõustub Alex minu otsusega samuti.

"Kas me peame pärast siia tagasi tulema?" küsin.

"Ei. Te võite meile minna. Ma saan Riveriga tagasi."